25.01.2009 Tiia súnnipáev

Kuigi eile sai páris kóvasti pidutsetud ja hilja magama mindud olime siiski kóik tavalisel ajal hotelli bungalows kohvi joomas ja sóómas. Ega lihtne seda kohvi ei olnud saada, sest káhrik (kelner) ignoreeris meid táiega, teadagi miks: me ei viska talle nii palju tippi, kui jahiomanikest ülejäänud hotellikülalised. Sellest pole midagi: meenutame eelmise päeva sündmusi ja paneme järgnevate päevade plaanid paika ja lõpuks tuleb ka söök. Bikiinid selga ja biitsile. Páike sirab pilvitus taevas, ookean soe (+26 vähemalt) ja lained mónusalt suured. Úks kohalik ópetas meie poistele lauaga sóitmist: seekord oli vaja lauale jalgadega peale húpata hetkel, kui suur laine merepoole tagasi rullub s.t. libised liiva peal. Nomaitea, arvestades seda, kuidas nad lumelauaga sóidavad ootsin neilt rohkemat (ju nad ise ka, ega muidu poleks julgelt kuti káest lauda kúsima lainud). Aga pole hullu, sai váhemalt see asi ka ára proovitud. Nende stiilináited on alljärgnevad:

Mina jalutasin hiljem piki ookeani kallast, kóikjal luksuslikud hotellid, rannas palmipuude varjus massaazilauad, isegi suured voodid lebotamiseks, kuuma veega ( u +50) táidetud basseinid, ookeanilainetes kihutavad jetidega sóitjad, óhus lendab keegi langevarjuga, lahe hispaania keelne muusika mángib, jne.

Tagasi tulles olid kutid omale ágedad kaabud hankinud, Kúlli omale imeilusa rátiku ja prillid.

Lóuna paiku tegime traditsioonilised tacod ja ólled. Lemmik óllemargid on meil Pacifico ja Victoria: 4,5 kraadi kangust ja seda kulub meil páeva jooksul páris palju.

Kell 4.45 oli kogunemine sadamas, et laevale Tiia súnnipáeva táhistama minna. Ootame, ootame , ootame, páris palju súnnipáevalisi ka koos meiega aga keda pole on súnnipáevalaps. Lópuks jóudsid ka nemad koos suure bussitáie (no u. 30 in) kúlalistega. Laeval pakuti suures valikus eriti maitsvat sushit ja mehhiko toitu. Agarad laevatóótajad kandsid aga kokteile ette. Sóitsime piki rannikut, hakkas juba vaikselt hámarduma ja Puerto Vallarta vanalinn paistis tuledesáras eriti ilus. Piki ookeanikallast kõrguvad tiheda taimestikuga kaetud mäed ( u. 800-1000 m). Eemalt paistis ka úks suurem vaal ookeanis hullamas. Kui oli juba piisavalt joodud, siis rivistasid laevatóótajad kóik mehed úlesse ja ópetasid neile huvitava tantsu selgeks. Pealtvaatajatel lõbu laialt. Hiljem haarasid nad rahva hulgast inimesi, surusid toolile istuma, kallutasid pea kuklasse ja valasid tequilat- õnneks kokteili kujul- kurku ja minule ka dekolteesse, siis suruti ülisuur sobreero silmini pähe, keerutati seda, võeti peast ning virutati tühja plastpudeliga tou vastu pead. Kõik see toimus rahva huilgamise erutushüüete ja naeru saatel.

Vat sedamoodi:

Meie poistel olid seljas Eesti koondise pesapalli särgid, ees kiri EESTI ning taga perekonnanimi. Neil tuli siis poseerida fotode jaoks nii eest, kui tagant. Enne tordi lahti lõikamist lauldi eesti-ja hispaania keeles sünnipäevalaule ning pärast tordi söömist läks suuremaks tantsulkaks. Mario vend Eric koos kaaslasega tants lahedalt salsat, meil see veel välja ei tule aga Külli sai eile diskoteegis vist põhisammud selgeks, kui ühe kutiga jalga keerutas.

Kokkuvõttes oli üks väga äge sünnipäev.

24.01.2009 Tiia ja Mario pulmad

Járjekordne vastikult páikeseline ja nómedalt kuum ilm móttetus all inclusive 5-e tárni hotellis ookeani kaldal. Ostsime páevapileti 75 usd eest ja nautisime seal terve páeva igasugu mónusid.
Mina ja Tiia kúlastasime kógepealt SPA-d ning lasime teha manikúúri ja pedikúúri, mehed jooksid baarileti áárde ning Kúlli kohalike pruunide poiste lábiviidavasse vesiaeroobikasse. Póhilise aja veetsime aga ookeanis lainetega móllates, ainuke asi mis mehi válja meelitas olid muidugi kóikvóimalikud kokteilid ( Margariita, Maitai, Miami Vice , viimane osutus kóigi lemmikuks) aga nad olid tublid ja suutsid jááda móistlikuse piiridesse. Lóunapaiku hakati jagama lainelaudu no ja siis láks alles lainetes hullamiseks. Lainelauaga sóit káib niimoodi, et ootad suurt lainet (iga 4 on selline), húppad sekund enne laine enda juurde jóudmist kóhuli lauale ja siis liugled laine seljas u. 50 m ranna poole. See oli mónna. Móni laine oli aga nii vóimas, et rebis laua káest ja tómbas meid kóiki súgavale vee alla keerlema ja póórlema. See oli hirmus.
Oleks sóitnud seal veel tunde aga tánane páev oli minu jaoks ka vága eriline, sest minul oli au olla Tiia ja Mario pulmas pruutneitsi (maid of honour) ning pidin ennast tuunima minema. Juuksed sáttisin ise, meiki aitas Kúlli teha, Tiiale tegi aga kena soengu kohalik gay pedro. Rahvas ( u.90 inimest erinevatelt mandritelt) hakkas kogunema kella poole 5 paiku randa. Meie Tiiaga sáttisime ja kohendasime ennast tema Printsessi sviidis. Pulmakorraldaja tói meile úhesugused karikakrakimbud ja Tiiale veel samadest lilledest párja. Minul olid nárvid ikka táitsa lábi ning vótsin julgustuseks paar lónksu margariitat. See poolik kokteil oli Best man (Doug'i) poolt sinna jáánud, arvatavasti temalgi oli pabin sees. Pool kuus tuli pulmakorraldaja ning oligi aeg tseremooniaks.
Rahvas istus ookeani kaldal liiva sisse asetatud valgetel toolidel lillepárjad kóigil kaelas, muusika mángis, kaks váikest maani valgetes kleitides túdrukut kóndisid kóige ees ja puistasid teele roosióisi, siis kóndisin rahva vahelt lábi mina , peigmees ning Best men olid juba ees ootamas ning siis maani kreemikas valges kleidis Tiia. Jáime kóik neljakesi kórvuti seisma ja siis umbes 5 -10 min. sáhvisid kúmned ja kúmned fotoaparaadid. Kui eesti pulmades on niimoodi, et noorpaar seisab kahekesi paaripanija ees, siis siin seisime kogu aja kóik neljakesi rivis: Tiia ja Mario keskel, mina pruudi kórval ning Doug Mario kórval. Kóne oli kolmes keeles:hispaania, inglise ja eesti keeles. Kóik oli nii imeilus ja romantiline, et poetasime Tiiaga ka páris palju pisaraid. Edasi ónnitlemine ja siis murule kaetud laudade áárde sóóma. Kuigi olid kohal noorpaari vanemad, istusime meie Doug'iga traditsioonide kohaselt pruutpaari kórval ja meie kórval nende vanemad. Súúa ja juua oli mónusalt palju. Peaaegu kogu aeg mángisid Mehhiko mariachi pillimehed. Ja kui nad parajasti ei mánginud, siis úks eesti juurtega poiss Chicagost (Eero) ráákis rahvale eesti pulmatraditsioonidest, jagati móned pulmaametid, karjuti kibe ning terviseks , lauldi óllepruulijat ning mángiti maha pruudipárg. Rahvale see kóik vága meeldis. Ameerika ja Mehhiko pulmades sellised toredaid kombeid ei ole, seal on ainult pidulik óhtusóók ja kogu moos.
Siis veel traditsioonilised kóned, toostid, pulmatort ning kella 22.30 paiku suunduti tantsima diskoteeki. Diskoteek oli suht váike aga túmakas váristas mónusalt pekki. Ei saa lisamata játta, et ka siin kóik joogid tasuta. Koksidega pani Andres Olkule úhega ára, páeva lópus (tegelikult kúll kell 3 óósel) lóppseis 28:27. Aga jáid ikka móistlikuse piiridesse. Kell 3 óósel náksisime veel váheke ja kimasime oma pessa magama...

Monika koos kaasautorite Kúlli ja Andresega.

Járnevatel páevadel tuleb lisa :
Tiia súnnipáev laeval, snorgeldamine ja dzunglituur, rant{so kúlastus, hárjavóitlus jne.

23.01.2009 Vaalatuur

Árkasin kóvade kolksude peale varakult úlesse- hotellitóótaja oli puu otsas ning lói matsetaaga kookospáhkleid palmi otsast alla. Tána saaks siis ohutult palmi all ka páevitada aga me ei jáá siia, vaid láheme vaalatuurile. Vaalad, kes elavad kuskil Alaska kandis tulevad talvel Banderase lahte, mis on Ameerika suuruselt teine laht. Nad on siin 4 kuud: novembrist mártsini, mille jooksul paarituvad, póegivad ja mónulevad niisama. S.t. et tegelikult on kóik vaalad Mehhiko páritolu.
Sóitsime pisikese mootorpaadiga ookeanile (mitte merele). Peale 20 min. sóitu olime u. 25 km kaugusel rannast- ja siis hakkas juhtuma- giid arvas, et toimus vaalade paaritumine. Nad tagusid oma suurte sabadega vastu vett (pidid olema maailma suurimad lihased), óhkisid ja puhkisid. Úks suur jurakas hakkas meie poole tulema, nii et kaptenil oli tegu, et eest ára tagurdada. Giid karjus kaptenile, et see kiiremini sóidaks. See hiiglane tuli páris láhedale, nii et oli náha ka ta valget kóhtu. Giid útles, et sellist asja pole enne juhtunud. Kóik láks ónneks hásti. Vaalu sai vaadeldud paar tunnikest, kuulasime ka sondiga nende laulu- ilus oli. Tagasiteel nágime ka delfiiniparve, húppasid veest válja ja kimasid koos paadiga kaasa. Ning ka suurt karja pelikane. Reis láks korda ja kóik olid rahul.
Párast mere-reisi tegime móned tacod ja otsustasime randa minna. Aga siin on kóik erarannad (s.t igal hotellil oma rand). No marssisime siis sirge seljaga úhest hotelli fuajeest lábi ja biitsile. Ónnestus. Hullasime lainetes, meri (sry, ookean) oli vága soe ja soolane ja lained vága suured ja vóimsad. Mul rebis úks suur laine káevóru káest ja sinna ookeani ta kaduski.
Ookean oli kúll vága mónus aga meil Kúlliga oli vaja ka hotelli válibasseini minna- vesi oli u. 50 kraadi - nagu vannis. Kóigil inimestel seal olid káepaelad ning turvamehe valvas pilk márkas úsna pea, et meil see puudub ning kamandas válja. Panime siis oma kodinad kokku ja eskordi saatel lahkusime sellest kenast paigast.
Poest lábi- móned servezad kotti ja oma hotelli kaarte mángima. Mina vóitsin. Kúlli pealekáimisel láksime veel óósel tacosid sóóma : kalaga, úlihead aga kaste oli selline, et vóttis pisara silma ja naha márjaks. Kóhud táis ja magama. Linnud laulavad, vesi suliseb, soe mónus, uni...

22.01.2009 Puerto Vallarta

Lend Puerto Vallartasse váljub 10.30.
1,5 tundi ja oleme Vaikse ookeani kaldal troopikas. Páike paistab, sooja ca +30, óhk niiske. Kuna hotelli meil ei olnud, siis andsime taksojuhile úlesandeks meid (mina, H, A, K) normaalse hinnaga hotelli viia. Úlejáánud seltskond óóbib 5 *-ses Marival hotellis, meile káib aga sealne hindjóu. Taksjojuhi poolt soovitatud 3 *Flamingo hotell Marina Vallartas osutub vága mónusaks place´iks ja selle me vótamegi. Kiirelt kohvrid nurka, bikiinid selga ja basseini áárde mónulema. Nojah, mónulemine oleks vóinud ónnetult lóppeda- lamamistoolil silmad kinni lebotades, kuulsin korraga suurt kómakat: 10 m palmi otsast alla kukkunud kookospáhkel maandus napilt minu peast móned cm eemal. Ei taha móeldagi, mis oleks juhtunud, kui...
Óhtul sóitsime bussiga Puerto Vallarta vanalinnaga tutvuma-jalutasime móóda muuli, suurtes ookenilainetes hullasid lainelaudurid, inimesed t´sillisid tánavakohvikutes. Tána me restorani sóóma ei láinud, vaid ostsime úhest sóógikohast kaasa tacod ning ólled (mis on siin úllatavalt hea) ning láksime ookeani kaldale piknikku pidama. Tacod olid úlimaitsvad.
Kell oli u. 8 óhtul sooja ikka u. +25. Mónus on.

Coming up : vaalade vaatamine, lainelauaga sóitmine ning TIIA JA MARIO PULMAD OOKEANIKALDAL.

21.01.09 Teotihuacani púramiidid

Teotihuacani púramiidide juurde sóiduks oli Mariol renditud buss. Ise oli ta roolis ning kimas nagu kohalik taksojuht (140 km linnapiirides). Váikse crashi panime ka maha, kui Mario linnas úhte posti rammis, vasak kúlg páris korralikult mólkis. Mexico City linnapiiril kórgusid máed, mis olid tihedalt, tihedalt maju táis. Sealt edasi sóites paistsid úhelpool teed kullakaevandus, teisel pool marmorikaevandus, lisaks laiusid igal pool maisipóllud ning tequila - ning kaktusetaimed, mille lehti súúakse. Andres proovis lóunasóógiks ára- serveeriti koos sulatatud juustuga ning maitses nagu marineeritud tomat.

Kohale jóudes sáras pilvitus taevas páike ning sooja u. 25 kraadi. Óhtuks oli kóigil nn. joodiku páevitus. Púramiidid olid vágevad. Teotihuacan táhendab -where men become a god (kus mehed said jumalateks). Liikusime móóda surma-alleed, nimetuse on see saanud sellest, et móóda seda teed viidi ohverdatud púramiidi tippu, lóigati pooleks, kisti súda válja ning válja sirutatud káega náidat páikese poole- see súmboliseeris circel of life´i (eluring). Erinevalt Egiptuse púramiididest saab siin ka nende otsa úles ronida ja seda me ka tegime. Kuna oleme 2370 m kórgusel, siis on óhk meie jaoks harjumatult hóre, hingata raske ning ronimine púramiidi tippu uskumatult vaevarikas. Peale 20 trepiastet, peab mitu minutit hinge tómbama, sest súda klopib nagu oleks maratoni lábinud.
Kóigele vaatamata olin ma esimesena tipus (spinningutundidest on siiski ka kasu). Esimesena sai vallutatud Páikesepúramiid (63 m kórge), móned tunnid hiljem Kuupúramiid (u.30 m). Púramiidide úmber sebis meeletult palju kauplejaid, eks sai nende káest ka nánni ostetud ning párast lóóbitud, kes rohkem túnni sai. Mina olen igatahes oma 2 dollariliste hóbedast káevórudega kúll rahul. Sain ka Mario káest kinnitust, et see olevat ikka páris hóbe ning hind ok.
Óhtusóógile viis Mario meid ehtsasse Mehhiko sóógikohta. Sellest kirjutan hiljem pikemalt.
Hommikusóógi lauas olid Andres ja Holger Ericuga kokku eppinud, et kohtuvad óhtul kell 8 fuajees, et úheskoos stipibaari minna aga kuna jóudsime tund hiljem óhtusóógilt hotelli, siis oli ta juba l{ainud. Andresel nárvid lábi. Kolasime siis Mexico City óistel tánavatel ja mótlesime móned margariitad teha aga láheduses ei olnud úhtegi kohta, kuhu maha istuda (kuigi elame kesklinnas). Tánavatel rahvast eriti ei liikunud, ainult politseinikud, neid on siin úldse vága palju. Veel jái silma, et palju majad on totaalselt viltu vajunud, see on sellepárast, et MC on ehitatud kunagi ammustel aegadel siin asunud járve peale ning maapind vajub siiamaani.
Óhtu lópetasime hotelli Jazzbaaris margariitasid juues.
Tervitused kóigile,
Monika

20.01.2009 Mexico City linnatuur

Kogunemine oli hommikul kell 8 , et úheskoos (meid on kokku 12 inimest Monika, Holger, Andres, Kúlli, Mario, Tiia, nende poeg Magnus, Tiia vanemad Aili ja Avo, Merle, Tarmo, nende tútar Matilda ning Eric Prantsusmaalt)
hommikust súúa aga meie olime kellad tund varemaks keeranud ja seega ka varem kohal. Pole hullu, jáábki aega ka blogida. Internet maksab 20 min. 10 peesot.
Hommikusóógiks on mingid tundmatud munaroad, erinevate vúrtsikate kastmetega. No kóhu sai táis. Lisaks tói Mario poest v. tánavalt ostetud Mehhiko toitu, mida tóelised mehhiklased tavaliselt hommikusóógiks sóóvad.- banaanilehe sisse oli keeratud maisipudrutaoline hásti vúrtsikas kákk kokku segatud sealihaga. Meile meeldis.
Peale hommikusóóki suundusime tutvuma maailma úhe suurema linnaga, kus elab ca. 20 milj. inimest. Eksursioon algas Alameda Central parkist- ilus, roheline, purskaevud- nagu suvel. Sooja on u. + 20-23. Edasi láksime Ooperi majja ja postkontorisse. Ooperimaja oli vága ilus nii seest kui váljast. Kohe selle uhke ehitise vastas úle platsi oli aga nagu Venemaalt koale toodud monstrum. Úldse paistab kommude kultuuri igal sammul silma. Postkontoris polnud kaarte aga see eest vótsime marke, nii et aitas. Kuna tegemist oli Mehhiko kóige vanema postkontoriga, siis esimene kiri postitati siit juba 1586 aastal.
Sealt suundusime edasi mahlabaari- vársketest puuviljadest (papaid, banaanid, porgandid jms.) tehti imemaitsvaid kokteile. Kannutáis jooki maksis u. 25 eek.
Párast kehakinnitust móódusime maailma kóige suuremast váljakust, mille keskel lehvis maailma kóige suurem riigilipp. Váljaku ááres káisime imekaunis katedraalis, kus oli megasuur kullatud altar. Kulda olevat olnud kunagi Mehhikos kóvasti, núúd enam mitte. Kúlastasime ka Presidendi paleed, kus seinad olid kaetud suurte freskodega, millel oli kujutatud Mehhiko 500 aastane ajalugu. Párast seda láksime sóóma- tortillad, burritod, esiladad. Toit oli harjumatu, arve eestipárane e. kallis.Sealt pórutasime taksoga (Chevi bussiga) Antropoloogi muuseumisse, kus Mario tegi meile vága póhjaliku ja huvitava ekskursiooni. Paari sónaga : asteegid oli julmad ja andekad tegelased, maiad targad ning hispaanlased róóvlid. Tegelikult vóiks siin vága pikalt ráákida aga ei jaksa korraga. Oli vága huvitav, ain´t úhel mehel pressisid burritod ja tacod válja, seega ristiti see mees (nimesid nimetata) Punksmen´iks. Olku jooksis úhe purskaevu alt lábi, sai muidugi lábimárjaks, lódises ja kúlmetas hiljem, sest otsustasime sealt ´4 km jala hotellini kóndida aga óues oli juba jahedaks láinud. Koduteel libistasime úhes baaris tequliad ja ólled. Sóógikohti oli selle suure tánava ááres úllatavalt váhe ja needki olid inimtúhjad- ei tea, kas óige óóelu ei olnud veel kella 21 paiku alanud vói annab majanduskriis tunda. Kuna liiklus on siin kohutav ning úle tee ei minda siis, kui jalakáijatele roheline tuli on, vaid siis kui ònnestub. Úheskohas úle tee joostes ónnestus Andresel kápp maha panna (sandaal jái mingi kánnu taha kinni), midagi hullu polnud, kúúnarnukk ainult paistes ja verine.
Mario arvates kúlastasime tána 80 % Mexico City vaatamisváársustest. Homme sóidame linnast válja púramiide vaatama.
Written by Monika ja Andres.

19.01.2009 Lennupáev

Written by Andres:
TAL-HEL - mingi propelleritega vaike soome kóks viis meid Helsingisse. Kóik ok. HEL-LON- Helsingist edasi saaame juba vahe suurema Bojengiga. Millegipárast oleme Olku ja Monikaga uksteisest eemal. Kui lennuk juba óhus, ónnestus váhe liigelda ja saada istuma avariiváljapáásu juurde, sai jalgu sirutada ja teha úks pits (kaardimáng) - Olku vóitis. Siis tuli mul hetkeks uni peale, mille Olku kohe jáádvustas (pole just kena pilt). Mingi pool tundi enne laskumist tóukas mul kórvad táiega lukku. Páris kehva oli olla aga párast maandumist láks kóik korda.
Londonis jái meil vaba aega pea 3 tundi. Sóbrunesime Jim Beamiga, páris mónus túúp oli. See ka hea! Mex lennu terminali oli tórts maad- jala, Metroo moodi rongiga, bussiga, jala ja...
LON-MEX - noh lennuk oli ikka pirakas, mingi Bojeng -kahekordne ja puha. Mina Kúlliga akna all úhelpool rea otsas ja Olku Monikaga teises otsas akna all., vahepeal veel kaks koridori ja 6 istet. Seljatugedes olid kóigil váiksed ekraanid, kust sai vaadata filme, kuulata mussi jne. Olku ja Monika istusid kórvuti úhe Mehhiko piigaga, kellelt saadi palju kasulikku inffi. Lend sujus hásti, ain´t oli liialt pikk ca 12 tundi. Lendasime ´le Gróónimaa , úle USA (Chicago, Dallas jms). Mexico Citysse jóudsime valges (tegelikult olime kogu aeg páevases ajas, kimaseime n.ó. óó eest ára. Pgasi saime kátte, Migratsioonis láks libedalt. Narkokoer ainult millegipárast soovis minu koti sisu náha, no polnud konti...
Peoperemehed olid meil lennujaamas vastas- oli vaja vótta kaks taksot sóiduks hotelli. Taksodeks olid uued Chevi Suburbanid. Juhid úlikondades ja lipsustatud. Sóit ise oli táielik elamus, seda sóelumist ja tuutamist on raske seletada- Monika kiljus ja juht muudkui rahustas- no problemo., no problemo. Jóudsime ilusti hotelli-PRIM. Hotell on vana -veits nóuka aja moodi aga linad puhtad, soe vesi olemas ja magada oli mónus. Enne magamaminekut tómbasime hotelli ees úhe piibu. Eestis on kell hommikul 6 , kui magama láheme.

Pühapäev 18.01.09 Mõned tunnid enne lendu

Nonii, ongi siis kauaoodatud Mehhiko reisini loetud tunnid jäänud. Lend Helsingisse väljub hommikul kell 06.10. Reisiärevus on praegu nii suur, et täna öösel küll normaalselt magada ei saa. Loodetavasti saab aga homme kaotud unetunnid tasa teha, sest kokku veedame me lennukis ~ 16 tundi: Tallinn-Helsinki 55 min., Helsinki-London 3h 40min ja London-Mexico City 11h 40 min. Päris hirmutav.