30.01.2009 Tagasilend

Kella 8 paiku hommikul sõidame bussiga vanalinna śopingutuurile. Bussiuksed on kogu sõidu ajal avatud, et kui kellelgi on tahtmist maha või peale hüpata, siis on seda iga kell võimalik teha ning seda võimalust kasutataksegi kohalike tööleruttajate poolt mõned korrad. See ongi üleüldse teist korda, kui bussiga sõidame, enamus ajast kimame ikka taksoga ringi. Taksosõit on üsna odav, sest bensuliiter maksab 7.70 peesot (u. 7 eek-i) ja taksistidega annab hinna osas ka kaubelda.

Vanalinna väikesed poed on veel kinni ja rahvast liigub tänavatel vähe. Ostame kohvi ja saiakesi ning läheme muulile jalutama. Siin on küll päris rahvarohke: enamus teeb muidugi hommikust tervisejooksu aga on ka niisama varahommikusi jalutajaid. Ookean on praegu rahulik, ei ole nii suuri laineid ning kalamehed õngitsevad , üks mees tuli juba saagiga-päris pirakas purikas käes rippumas.

Avatakse juba esimesi poode, ostame natuke maiustusi, keraamikat, muud nänni ja ehteid. Kaupmehed on päris pealetükkivad ja kõigil on täpselt ühesugune tekst:best price for your my friend; almoust free; just 1 dollar. Hõbeehete poes oli niii palju ilusat kraami, et sellest poolest tunnist, mis ma seal poes veetsin, jäi küll väheks. Kõik need ehted on tehtud ja toodud mehhiko väikelinnast Taxco´st, kus asuvad hõbedakaevandused ning linn ise olevat Mehhhiko üks ilusamaid. Kauni gay mehe käest sai ostetud mõned käevõrud ja kõrvarõngad. Muide, Puerto Vallarta olevat Lonely Planet´i info kohaselt Mehhiko gaypealinn.

Väljalennuni on aega 2 tundi ja lennujaama sõiduni pool tundi. Seega hüppan veel viimast korda basseinist läbi. Basseinivesi on siin jahe, ei anna ookeani sooja veega võrreldagi. Teised kirjutavad samal ajal hotelli külalisteraamatusse paar rida- me olevat olnud esimesed eestlased, kes seal ööbinud on ja seega tuli hotellitöötajate palvel endid aukülaliste arhiivi jaoks jäädvustada.

Taksi on kohal, kotid ei taha peale mahtuda ja juht toriseb natuke, lennujaama jõudes kirub ta meid veel korra, sest me ei jätnud talle tippi. Tavaliselt on taksojuhid üsna sõbralikud ja siin Puerto Vallartas suhtlevad ka täitsa mõistetavalt inglise keeles. Täna vanalinnast hotelli tagasi sõites oli juhiks üks eriti lõbus sell, kes laulis omaette kogu tee.

Lennukis on täidetud veerand kohtadest. Piletid Mexico City´sse ostsime kaks päeva enne väljasõitu 'a 440.- eek pilet (u. 1300 km on vahemaa). MC-s on 5 tundi järgmise lennuni- sööme, kolame poodides, kirjutame blogi, kiletame pagasit. Check in´is on meeletu järjekord, peale tunnist ootamist saame lõpuks löögile ja selgub, et meie kohver on ülekaaluline ja tuleb 525.- peesot heavy pagasi maksu maksta. Oli ikka vaja nii palju tequilat kaasa vedada!

Lend British Airways´iga Mexico City´st Londonisse oli jube, sest Atlandi ookeani kohal ja Inglismaa lähedal möllas torm ning see raputas lennukit ikka väga kõvasti. Telekat paar tundi ei näidatud, tuled pandi kinni, signaalid piiksusid. No mingi pool tundi järjest oli hullu raputamist, hüplemist, keerutamist siis mõni aeg vaikust ja jälle. Üks kaame näoga mehhiko kutt meie kõrval lõi risti ette, teisel käel istuv tätoveeringuid täis soome rokkar vaatas ka sellisse näoga, et nüüd vist kisub jamaks... Korra ma isegi soovisin, et lennuk juba alla kukuks, kui et seda õudust veel kaua peab edasi kannatama. Lõppes aga kõik õnnelikult ja maandusime vastavalt ajagraafikule Londonis.

London-Helsingi lend OK. Helsinkis on kohutavalt külm -15 c, ühe päevaga siis 45 c temperatuuri muutuste vahe. Võrreldes kärarikka ja rahvast kihava MC lennujaamaga on Helsingi lennujaam kell 23.00 laupäeva öösel nagu talveunne soikunud: poed ja kohvikud kinni, rusuv vaikus ümberringi, mõni üksik inimene kõndimas. Külma peletamiseks õnnestus enne viimase kohviku sulgemist suur tass kuuma teed võtta, kutid võtsid vähe kangemat kraami ja mitte vähe ning tänu sellele kustus üks mees ikka nii ära...

Tallinnasse jõudes selgus, et üks meie kohver on puudu aga õnneks jõudis see järgmise päeva õhtul kohale. Teisel paar nädalat tagasi ostetud kohvril oli sang puruks. Andrese ja Külli kohvritel oli kile ümber rebitud, mõned õlled seest võetud ja tequila pudel katki, nende uus kohver nägi ka muidugi selline välja nagu oleks mitu ümbermaailmareisi läbi teinud.

01.02.09 kell 01.30 jõuame pruunide ja puhanutena koju.

PS! Pildid riputan lähipäevade jooksul ülesse.

29.01.2009 Päev Marival´is

Täna veedame päeva Nuevo Vallartas Marival´i 5 tärni all inclusive hotellis

http://www.gomarival.com/media/image-gallery/

Ostame 45 usd-eest päevapileti, mis kehtib kella 10-18.00. Saame käepaelad, mille ettenäitamisel saame süüa niipalju kui kõhtu mahub ja juua niipalju pea kannatab. Süüa võib kogu päeva jooksul, kas nn. rootsi lauas või ´a la carte restoranis ja jooke saab kõikvõimalikest kohtadest k.a. basseinist.

Hommikusöögilauas laadime taldrikud head paremat täis: suures valikus puuvilju, salateid, koogilõike. Kui oleme söögiga poole peale jõudnud, tuleb teenindaja menüüdega, et kas soovime el desayuno´t (hommikusööki) tellida. Aga loomulikult. Lauale kantakse huvitava koostise- ja väljanägemisega maitsvad munaroad. Kuigi kõht on juba üsna täis, saab seegi söödud. Ma nüüd täpselt ei mäleta aga tõenäoliselt võtsid A & O hommikusöögilaus ka esimesed sunrise´d.

Kaardi alusel saab siin ka käterätikuid, laotame need lamamistoolidele ja kiirustame lainelaudasid võtma, mina saan roosa laua nr 13. Lainelauga sõit on üks ägedamaid asju reisi jooksul. No ei ole mul jälle meeles, et kõik käe-ja peavõrud tuleb ookeanilainetesse minnes eemaldada ja seega kaob minu peavõru esimesse lainesse. Hullame lainelaudega, vahepeal käime kaldal kokteilidega kosutamas. Kell 12.30 algab kahe poisi ja ühe tüdruku poolt läbiviidav vesiaeroobika. Trennikaaslased on meist kõik 30-40 aastat vanemad. Ah siis sellepärast need treeneritest pruunid poisid viipasid ja vehkisid juba kaugelt meile Külliga, et me ikka nende tundi tuleksime. Treenerid on energilised ja treening väga lõbus, kuigi käed saavad sellist vatti, et järgmine päev on lihased valusad. Külli, kes on vesiaeroobikas juba teist korda hoiatas ette,
et varsti tuleb see osa, kui võetakse ringi ja tuleb oma kaaslasele mõnu s.t massaazi teha ning siis võiks aegsasti kõigist papidest ohutus kauguses olla. Hoidsimegi siis Külliga lähestikku, tehti harjutusi kätele, jalgadele ning korraga litsuti kõik mingiks puntratantsuks kokku ja peale seda oligi aeg massaaźiks endast paremal käel olevale inimesele. Üllatus, üllatus, kes minu kõrval seisab- kaabuga u. 70 a. papi. Vaatan meeleheitlikult ringi, kas õnnestub kuidagi minema lipsata aga hilja juba. Eks ma siis mudin teda natuke.

Hiljem osalesid poisid veepallivõistlusel, kus Andresel õnnestus mõned päris head löögid teha. Kuna me olime snorgeldamistuuri jaoks ostnud veealuse kaamera kalade ( keda me aga kahjuks ei näinudki) pildistamiseks ning et filmi mitte raisku lasta, tegime basseinis üksteisest pilte. Pildistamis-sessioon oli igatahes väga lõbus, iseasi, kas mõni pilt ka välja tuli.

Täna purustasid A & O oma kokteilide joomise rekordi ja nad palusid, et ma üksikasjalikult seda õhtut ei kirjeldaks. OK. Räägivad ise, kui mäletavad...

Homme on meie viimane päev Mehhikos.

28.01.2009 Härjavõitlus

Kell on 4.45 varahommikul. Mis toimub?

Jube lärm, kirikukellad löövad, püssid pauguvad, ruuporist röögitakse midagi. Unise peaga ehmatas täitsa ära.

Aga õnneks ei olnudki midagi hirmsat juhtunud, lihtsalt sellel pidustuste nädalal algab kirikus teenistus kell 5.00 hommikul. Dziisus, kellad ei löö õrnalt pimm-pomm, vaid tundub, et keegi hüsteeriliselt taob neid, eesmärgiks on vist üles äratada kogu linn + 10 km kaugusel elavad talumehed. Tarmo käis 6.30 paiku kiriku ukse vahelt piilumas, kirik olevatki rahvast täis olnud. Nüüd kellad vaikisid veerand tunniks aga vaikusest on asi kaugel, sest nüüd hakkasid kõik kuked üksteise võidu kirema ja kirevad nad vahetpidamata. Ja jälle kellad, püssid, kuked jne. jne.

Täna oli küll plaanis varem ärgata aga mitte niiii vara. Läheme Mario onu (Pablo) farmi lehmalüpsile. Teel ostab Mario kõigile churras´id. Churra on selline peenike keerdus rasvas tehtud magus küpsetis. Mees, kes neid müüb, olevat nendega juba 40 aastat samal tänavanurgal kaubelnud. Farmi jõudes jagatakse kõigile XXL suurused Starbucks´i kohvitopsid, mille põhja on puistatud śokolaadipulbrit. Vabatahtlikke lüpsjaid peale Doug´i ei ole, temagi teeb ainult paar tõmmet. Profid asuvad tööle, lehmal seotakse jalad kinni, vasikas imeb udara pehmeks ja lüpsmine algab. Saan esimese topsitäie sooja lehmapiima-śokolaadikokteili. Maitse täitsa ok, palju ei julge juua, sest ees ootab 5 tundi autosõitu ja ei taha riskeerida kõhujamadega.

Nüüd on käes hüvastijätuaeg-kallistused, patsutused, põsemusid. Mina, Holger, Külli ja Andres põrutame tagasi Puerto Vallartasse, teised sõidavad edasi Guadalajarasse.

Kell 10.30 algab tagasisõit, seekord on roolis Andres. Mägedes tiirutamisega lähevad kõrvad lukku. Puerto Vallartale lähenedes on näha superilusaid vaateid: mäed ja kaljud langevad otse ookeani. Kõrge kalju otsas megavilla, kohalike sõnul pidid selles kandis paljudel filmistaaridel kodud/suvituskohad olema. Staaride all ei mõelnud nad mehhiko seebinäitlejaid vaid nt. Mel Gibson jms.

Olemegi jälle tagasi armsas Flamingo hotellis : http://www.vallartaonline.com/accommodations/hotels/flamingovallarta/photos/#photos

Kell 17.00 algab härjavõitlus. Arvata oli, et meeldiv vaatepilt ei saa see just olema aga et see nii jube on...

Noored ilusates riietes matatoorid ärritavad härgu oma roosade (mitte punaste) rätikutega, siis jalutab aeglaselt areenile üks paks mees hobuse seljas ja torkab odaga härga kaela ja jalutab rahulikult minema. Üks matadooridest vehkleb veel natuke rätikuga, võtab siis terava mõõga ja suskab selle kuni käepidemeni härja sisse. Verd voolab, aga härg ei kuku veel. Nüüd jooksutavad nad verest tühjaks tilkuvat looma veel natuke, mõõk tõmmatakse välja ja torgatakse uuesti. Vaene loomake kukub, sellegipoolest ei jäta matadoorid tema torkimist, nüüd lüüakse nuga pähe ning keerutatakse ja urgitsetakse seal. Rõve. Kui loom lõpuks hinge heidab, tuleb kinniseotud silmadega (tegelikult vasakut silma tal ei olnudki) hobune ja veab härja areenilt ära.
Ja niimoodi tapetakse meie silme all 4 härga...

Täna ei ole meil kellelgi mehhiko toidu isu, kõht nõuab vähem vürtsikamat ja kodusemat toitu: meie Külliga võtame grillkana ja kartulit, kutid pizzat ja õlut. Hotellitoa rõdud on mõnusalt suured, tõstame laua ja toolid ka sinna, katame laua ja laseme hea maista. Hiljem teeme veel ühe bismarci mängu, kell on 23.30 aga õhk on ikka veel nii soe. Täna varakult magama, sest homme, meie siinviibimise eelviimasel päeval kavatseme me täiega lõbutseda.

NB!

Ekslikult on viimane postitus 27.01.2009 Rantśos hüpanud eelviimaseks. Loodetavasti leiate nüüd ülesse.

M.

26.01.2009 Dzunglituur

Jo-Jo´ga oli kokku lepitud üks mõnus laevatripp. Jo-Jo oli mõnus mees ja lasi hinda meie jaoks madalamaks. Laevareis, kus kõik on hinnas: s.t hommikusöök, lõunasöök, joogid (õlu, tequila kokteilid nii palju, kui kannad) snorgeldamine ja dzunglituur, maksis kokku 300 peesot per face (s.o. umbes 260 eek-i).

Hommikusöögiks oli taldrikutäis värskeid puuvilju ja mahl. Tequilat veel ei antud, sest oli ju veel vaja snorgeldada. Laevasõidul näeme juba tavapärast vaatepilti: suured vaalad ning delfiinid vees hullamas. Snorgeldamine toimus Los Arcose ranna kaljude juures aga polnud suurem asi, sest vesi oli sogane ja kalu polnud kodus. Paar pilti sai ka tehtud, aga muidu suht igav. Mina ikka veel üritasin, et äkki õnnestub mõnda kalakest näha ja ei pannud tähelegi, et kõik juba paadis ja hüüavad, et oleks aeg edasi minna. Siis lõi korra kõhedaks, kui kes teab sügavas vees üksinda hulpisin ja kujutasin juba ette, et nüüd tuleb kindlalt mõni suur mereelukas ja hammustab mul pool jalga otsast. Nii nagu filmides on, et viimase vettejäänuga juhtub midagi jubedat. No see selleks.

Sealt sõidutati meid meid vaikselt kalda äärt pidi ikka lõuna poole, olid võrratud vaated ja kenad rannad. Siis sõitis kohale mingi väike kalapaat, korjas meid peale ning sõidutas kaldale. Ranna restos pakuti meile lõunat, käisime ujumas ja tśillisime biitsil. Mingi tunni aja pärast sõidutas sama paat meid rannaäärt pidi edasi ja meid tiriti kaldale.

Matkasime läbi tśungli ja kohaliku küla loodusliku kose juurde. Tee viis algul üle vee ja kivide, hiljem läbi kitsaste ja konarlike mäe sisse rajatud radade. Kes tahtis võis raja läbimiseks ka hobuse rentida (´a 200 peesot) aga meie jalutasime ja tegime pilte. Hobuste rent paistabki olevat selle küla üks suuremaid sissetuleku allikaid. Majad selles külas on küll sellised uberikud, et uskumatu, et keegi seal üldse elab. Kokku u. 30-40 min. ukerdamist mäest üles ja olimegi kohal. Kosk kohises ja vesi vulises. Käisime ka ujumas, vesi oli mõnusalt jahutav ja veesurve väga tugev, nii et päris kose alla ei saanudki minna. Tagasiteel otsustasid paljud vähendada oma jalavaeva ning rentisid hobused. Kui meie kutid ka lõpuks kohale jõudsid olid alles jäänud veel üks hobune ja väike donkey. Andres hüppas hobuse selga ning Holgerile jäi donki. Tundus, et neile endile tegi see sõit kohutavalt palju nalja ja nad võivad sellest hiljem ise jutustada.

Kogu kamp läks jälle väikese paadi peal, mille äär ulatus vaevalt, vaevalt üle vee. Päästeveste ega muud atribuutikat polnud, seega kui vaal oleks läheduses sabaga korra virutanud, siis oleksime kõik ookeanis hulpinud. Õnneks nii aga ei juhtunud ning jõudsime oma laeva juurde, meid tõmmati ükshaaval laeva ning pisteti kokteiliklaas pihku. Laevatöötajad jälgisid hoolega, et kui oli juba pool klaasi joodud, siis toodi kiirelt uus kokteil ja jälle uus ja uus. Eesmärgiks oli vist kõik purju joota. Diskotümps pandi mängima ja päris napsised keskealised ameerika prouad tormasid laevatekile puusi hööritama. Paistis, et neil oli natuke igav omavahel tantsida, seega hakkasid nad meie poisse nillima ja tantsule kutsuma. Kutid mängisid algul raskesti kättesaadavaid aga hiljem peale rohkeid kokteile, tulid nad tädide suureks meeleheaks tantsupõrandale. Rokiti ikka päris mõnusalt. Peale laevareisi tulid naised kättpidi täname, et

poisid nende reisi nii lõbusaks ja lahedaks tegid.

27.01.2009 Rantśos

Äratus kell 4.30. Start kell 5.00.

Bronnisime eile rendiauto, mis toodi õhtul hotelli ette, et saaks varavalges rantśo poole kimada. Rendiautoks on 2009 aasta Chrysler Aveo 4000 km läbi sõitnud. Pole üldse paha. Soovisime küll vanemat autot aga ju me oleme hotellitöötajale , kes meile selle auto tellis hea mulje jätnud :)

Ees on u. 5 tundi sõitu üle mägede. Esimesed paar tundi sõidame pimedas mööda ookeani kallast, tee läheb keerutas kogu aeg ülesmäge. Mehhiko teedekaarti meil ei ole, on ainult Mario kaustikusse jooonistatud kaart: kõigepealt u. 3 tundi otsesõitu ja siis tuleb ühest kohast vasakule keerata, kas Melaque või Barra de Navidad´i poole, seda ta ei teadnud. Sihtkoht on meil aga teada ja küsime bensukas politseinikelt eesti keeles nõu, kuidas sinna kohale saada ja nad juhendavad meid hispaania keeles. Päike tõuseb ja nüüd on näha ka imeilusad vaated mägedele. Sõidame läbi kolkakülade, mis näevad üsna armetud välja. Mägede vahel peatatakse auto 10 relvastatud politseiniku (või kes iganes need olid) poolt kinni. Palutakse kotid lahti teha, sobratakse natuke, no ei ole meil narkotsi ega muid keelatud ained. Mehhikos ei tohi haiguste kartuses nt. puuvilju ka ühest osariigist teise viia. Kell 10.30 jõuame sihtpunkti, väikesesse Villa de Purification linna. Nüüd on veel vaja maja üles leida. Kuna aadressi meile ei antud , vaid Mario ütles, et tuleb linnas lihtsalt paluda kellelgi teed juhatada, kõik pidavat tema isa teadma. Kährik (taksojuht) sõitis ees , meie autoga taga ja olimegi kohal. Teised (Mario, Tiia, tema vanemad, Merle, Tarmo, Matilda, Doug, Eric ja üks Puerto Rico kutt, kelle nime ma ei mäleta) jõudsid mõned tunnid hiljem kohale. Meie uitasime linna, pigem küll küla munakivitänavatel, sõitsid mööda mõned uunikum autod ja hobuvanker. Põikasime ühte saiapoodi, tahtsime osta saikesi ja kohvi. Saiu oli, kohvi mitte. Kohvi sai tänavalt: üks piiga võttis topsid, valas vett täis ja pani mikrouuni. Pakkus poolleiget vett, et nüüd peaks olema valmis, otsib kohe kohvipulbri ka aga palusime tal siiski vee tuliseks ajada. Seni degusteerisime poekeses saiakesi. Papi imetles Küllit ja imestas, kuidas on võimalik nii pikk ja peenike olla. Kontrast mehhiklannadega on suur, sest siin on naised lühikesed ja matsakad. Tea, kas sellest, et Külli kõhna välja näeb, igatahes koukis onu leti alt pooliku pudeli kitsepiima ja pakkus meile juua. Jumal teab, kes sellest enne on joonud aga ära sai proovitud. Oli kah, ühest lonksust mulle piisas.

Hiljem, kui teised ka kohale jõudsid, viisime asjad kiriku kõrval asuvasse hotelli. Tänud Placidole, kes kõigi hotellitubade ees tasus. Nüüd algab sõit tema rantśo poole. Umbes pool tundi loksumist konarlikel teedel ja oleme kohal. Kohutavalt kuum ja kuiv on, siin ei ole seda ookeni lähedast niiskust. Vette tahaks. Rahvast on ka juba palju, juba eelpool nimetatutele , veel lisaks Mario vanemad, vend, onu, muud sugulased, sõbrad ning farmitöölised, kes on kogu hommiku keetnud rohkes rasvas siga. Ülisuure varjulise puu alla on kaetud laud: tomatisalat, kurgid, hikama (valge krõmps juurvili, maitseb nagu valge redis) , cucamole (avokaado segatuna tomati, sibula ja cilandroga) papaya, arbuus, küpsetatud kartulid, tacod, õlled, kohapeal valmistatud jook passion fruit´ist ning suur potitäis siga. Siin on terve siga koos kõigi elunditega: süda, maks, neerud, sooled, kõrvad jne. Natuke sai igat asja proovitud. Sõime, jõime, suhtlesime. Olku ja Andres laulsid kohalikele ühe eesti laulu ja ootasid vastutasuks nendepoolset etteastet, need jäid aga arusaamatusest üllatunud nägudega vaatama, et mis see nüüd oli. Hullud eestlased.

Hiljem ronisime farmeri kastikasse ja Mario isa tegi meile oma valdustes ringsõidu: suhkruroopõllud, passionvilja istandus, palmisalu, väike veekogu. Parajasti toimus suhkruroopõllu põletamine, seletati , miks põldu põletatakse ja demonstreeriti kuidas matśeetaga suhkruroo vars maha võetakse , missugune osa läheb edasi tehasesse töötlemisele ning saime ka suhkruroogu maitsta- nagu magus pulgakomm.

Kuna linnakeses, kus me ööbime ,toimuvad nädal aega kestvad pidustused mingi püha neitsi auks, siis plaanime ka kaeda, mida huvitavat seal toimub. Kiirelt duśhi alt läbi, piduriided selga ja linna peale hängima. Linna keskväljakule on kogunenud vist kogu linna noorem generatsioon: kohalikud preilid on ennast kenasti üles löönud ja poisid näevad viksid välja. Ja kõik see rahvas jalutab muudkui ringiratast ümber väljaku. Väljaku keskel mängib kohalik bänd, klounid lõbustavad lapsi, lastakse rakette, kärudes müüakse toitu - selline mõnus laadasumin ümberringi. Kuigi kõhud täis, otsustasime siiski ka kohalikku toitu proovida, mis osutus aga suureks veaks. Lauale toodi väike tortillaleht , mille peal oli hallikas/beezikas vastikult lõhnav ollus, mis pidi liha olema. Võib-olla oli ka kassi v. koera v. rotiliha. Vaatasime seda jälestusega, Holger võttis julguse kokku ja maitses: vastik, vastik, vastik. Krt, siiamaani ajab öökima, kui seda meenutame. Et halba maitset suust saada, ostsime kolme peale ühe saiakese, mille tegime veel magusamaks, kastes seda keerlevasse sulaśokolaadi masinasse. Mmm, see oli hea. Kogu selle aja sebis meie ümber üks nolk, kes tahtis meile mingit puru (kanepit arvatavasti) müüa. See ei olnud esimene ega ka mitte viimane kord Mehhikos, kui meile puru tullakse pakkuma. Kell 23 läheme hotelli tagasi. Sisehoovis on basseini kõrval musicbox, taskus kõlisevad mündid lähevad käiku ja Olku, Andres ning mina valime igaüks ühe loo. Libistame sunrise, ootame, kuni masin plaate valib, ümberringi on nii vaikne , kui korraga kärgatab hispaaniakeelne jube diskotümps- ülikõvasti. Arvatavasti saame hommikul teiste käest öörahu rikkumise eest pragada aga see, mis järgneval hommikul toimub on palju hullem...