30.01.2009 Tagasilend

Kella 8 paiku hommikul sõidame bussiga vanalinna śopingutuurile. Bussiuksed on kogu sõidu ajal avatud, et kui kellelgi on tahtmist maha või peale hüpata, siis on seda iga kell võimalik teha ning seda võimalust kasutataksegi kohalike tööleruttajate poolt mõned korrad. See ongi üleüldse teist korda, kui bussiga sõidame, enamus ajast kimame ikka taksoga ringi. Taksosõit on üsna odav, sest bensuliiter maksab 7.70 peesot (u. 7 eek-i) ja taksistidega annab hinna osas ka kaubelda.

Vanalinna väikesed poed on veel kinni ja rahvast liigub tänavatel vähe. Ostame kohvi ja saiakesi ning läheme muulile jalutama. Siin on küll päris rahvarohke: enamus teeb muidugi hommikust tervisejooksu aga on ka niisama varahommikusi jalutajaid. Ookean on praegu rahulik, ei ole nii suuri laineid ning kalamehed õngitsevad , üks mees tuli juba saagiga-päris pirakas purikas käes rippumas.

Avatakse juba esimesi poode, ostame natuke maiustusi, keraamikat, muud nänni ja ehteid. Kaupmehed on päris pealetükkivad ja kõigil on täpselt ühesugune tekst:best price for your my friend; almoust free; just 1 dollar. Hõbeehete poes oli niii palju ilusat kraami, et sellest poolest tunnist, mis ma seal poes veetsin, jäi küll väheks. Kõik need ehted on tehtud ja toodud mehhiko väikelinnast Taxco´st, kus asuvad hõbedakaevandused ning linn ise olevat Mehhhiko üks ilusamaid. Kauni gay mehe käest sai ostetud mõned käevõrud ja kõrvarõngad. Muide, Puerto Vallarta olevat Lonely Planet´i info kohaselt Mehhiko gaypealinn.

Väljalennuni on aega 2 tundi ja lennujaama sõiduni pool tundi. Seega hüppan veel viimast korda basseinist läbi. Basseinivesi on siin jahe, ei anna ookeani sooja veega võrreldagi. Teised kirjutavad samal ajal hotelli külalisteraamatusse paar rida- me olevat olnud esimesed eestlased, kes seal ööbinud on ja seega tuli hotellitöötajate palvel endid aukülaliste arhiivi jaoks jäädvustada.

Taksi on kohal, kotid ei taha peale mahtuda ja juht toriseb natuke, lennujaama jõudes kirub ta meid veel korra, sest me ei jätnud talle tippi. Tavaliselt on taksojuhid üsna sõbralikud ja siin Puerto Vallartas suhtlevad ka täitsa mõistetavalt inglise keeles. Täna vanalinnast hotelli tagasi sõites oli juhiks üks eriti lõbus sell, kes laulis omaette kogu tee.

Lennukis on täidetud veerand kohtadest. Piletid Mexico City´sse ostsime kaks päeva enne väljasõitu 'a 440.- eek pilet (u. 1300 km on vahemaa). MC-s on 5 tundi järgmise lennuni- sööme, kolame poodides, kirjutame blogi, kiletame pagasit. Check in´is on meeletu järjekord, peale tunnist ootamist saame lõpuks löögile ja selgub, et meie kohver on ülekaaluline ja tuleb 525.- peesot heavy pagasi maksu maksta. Oli ikka vaja nii palju tequilat kaasa vedada!

Lend British Airways´iga Mexico City´st Londonisse oli jube, sest Atlandi ookeani kohal ja Inglismaa lähedal möllas torm ning see raputas lennukit ikka väga kõvasti. Telekat paar tundi ei näidatud, tuled pandi kinni, signaalid piiksusid. No mingi pool tundi järjest oli hullu raputamist, hüplemist, keerutamist siis mõni aeg vaikust ja jälle. Üks kaame näoga mehhiko kutt meie kõrval lõi risti ette, teisel käel istuv tätoveeringuid täis soome rokkar vaatas ka sellisse näoga, et nüüd vist kisub jamaks... Korra ma isegi soovisin, et lennuk juba alla kukuks, kui et seda õudust veel kaua peab edasi kannatama. Lõppes aga kõik õnnelikult ja maandusime vastavalt ajagraafikule Londonis.

London-Helsingi lend OK. Helsinkis on kohutavalt külm -15 c, ühe päevaga siis 45 c temperatuuri muutuste vahe. Võrreldes kärarikka ja rahvast kihava MC lennujaamaga on Helsingi lennujaam kell 23.00 laupäeva öösel nagu talveunne soikunud: poed ja kohvikud kinni, rusuv vaikus ümberringi, mõni üksik inimene kõndimas. Külma peletamiseks õnnestus enne viimase kohviku sulgemist suur tass kuuma teed võtta, kutid võtsid vähe kangemat kraami ja mitte vähe ning tänu sellele kustus üks mees ikka nii ära...

Tallinnasse jõudes selgus, et üks meie kohver on puudu aga õnneks jõudis see järgmise päeva õhtul kohale. Teisel paar nädalat tagasi ostetud kohvril oli sang puruks. Andrese ja Külli kohvritel oli kile ümber rebitud, mõned õlled seest võetud ja tequila pudel katki, nende uus kohver nägi ka muidugi selline välja nagu oleks mitu ümbermaailmareisi läbi teinud.

01.02.09 kell 01.30 jõuame pruunide ja puhanutena koju.

PS! Pildid riputan lähipäevade jooksul ülesse.

29.01.2009 Päev Marival´is

Täna veedame päeva Nuevo Vallartas Marival´i 5 tärni all inclusive hotellis

http://www.gomarival.com/media/image-gallery/

Ostame 45 usd-eest päevapileti, mis kehtib kella 10-18.00. Saame käepaelad, mille ettenäitamisel saame süüa niipalju kui kõhtu mahub ja juua niipalju pea kannatab. Süüa võib kogu päeva jooksul, kas nn. rootsi lauas või ´a la carte restoranis ja jooke saab kõikvõimalikest kohtadest k.a. basseinist.

Hommikusöögilauas laadime taldrikud head paremat täis: suures valikus puuvilju, salateid, koogilõike. Kui oleme söögiga poole peale jõudnud, tuleb teenindaja menüüdega, et kas soovime el desayuno´t (hommikusööki) tellida. Aga loomulikult. Lauale kantakse huvitava koostise- ja väljanägemisega maitsvad munaroad. Kuigi kõht on juba üsna täis, saab seegi söödud. Ma nüüd täpselt ei mäleta aga tõenäoliselt võtsid A & O hommikusöögilaus ka esimesed sunrise´d.

Kaardi alusel saab siin ka käterätikuid, laotame need lamamistoolidele ja kiirustame lainelaudasid võtma, mina saan roosa laua nr 13. Lainelauga sõit on üks ägedamaid asju reisi jooksul. No ei ole mul jälle meeles, et kõik käe-ja peavõrud tuleb ookeanilainetesse minnes eemaldada ja seega kaob minu peavõru esimesse lainesse. Hullame lainelaudega, vahepeal käime kaldal kokteilidega kosutamas. Kell 12.30 algab kahe poisi ja ühe tüdruku poolt läbiviidav vesiaeroobika. Trennikaaslased on meist kõik 30-40 aastat vanemad. Ah siis sellepärast need treeneritest pruunid poisid viipasid ja vehkisid juba kaugelt meile Külliga, et me ikka nende tundi tuleksime. Treenerid on energilised ja treening väga lõbus, kuigi käed saavad sellist vatti, et järgmine päev on lihased valusad. Külli, kes on vesiaeroobikas juba teist korda hoiatas ette,
et varsti tuleb see osa, kui võetakse ringi ja tuleb oma kaaslasele mõnu s.t massaazi teha ning siis võiks aegsasti kõigist papidest ohutus kauguses olla. Hoidsimegi siis Külliga lähestikku, tehti harjutusi kätele, jalgadele ning korraga litsuti kõik mingiks puntratantsuks kokku ja peale seda oligi aeg massaaźiks endast paremal käel olevale inimesele. Üllatus, üllatus, kes minu kõrval seisab- kaabuga u. 70 a. papi. Vaatan meeleheitlikult ringi, kas õnnestub kuidagi minema lipsata aga hilja juba. Eks ma siis mudin teda natuke.

Hiljem osalesid poisid veepallivõistlusel, kus Andresel õnnestus mõned päris head löögid teha. Kuna me olime snorgeldamistuuri jaoks ostnud veealuse kaamera kalade ( keda me aga kahjuks ei näinudki) pildistamiseks ning et filmi mitte raisku lasta, tegime basseinis üksteisest pilte. Pildistamis-sessioon oli igatahes väga lõbus, iseasi, kas mõni pilt ka välja tuli.

Täna purustasid A & O oma kokteilide joomise rekordi ja nad palusid, et ma üksikasjalikult seda õhtut ei kirjeldaks. OK. Räägivad ise, kui mäletavad...

Homme on meie viimane päev Mehhikos.

28.01.2009 Härjavõitlus

Kell on 4.45 varahommikul. Mis toimub?

Jube lärm, kirikukellad löövad, püssid pauguvad, ruuporist röögitakse midagi. Unise peaga ehmatas täitsa ära.

Aga õnneks ei olnudki midagi hirmsat juhtunud, lihtsalt sellel pidustuste nädalal algab kirikus teenistus kell 5.00 hommikul. Dziisus, kellad ei löö õrnalt pimm-pomm, vaid tundub, et keegi hüsteeriliselt taob neid, eesmärgiks on vist üles äratada kogu linn + 10 km kaugusel elavad talumehed. Tarmo käis 6.30 paiku kiriku ukse vahelt piilumas, kirik olevatki rahvast täis olnud. Nüüd kellad vaikisid veerand tunniks aga vaikusest on asi kaugel, sest nüüd hakkasid kõik kuked üksteise võidu kirema ja kirevad nad vahetpidamata. Ja jälle kellad, püssid, kuked jne. jne.

Täna oli küll plaanis varem ärgata aga mitte niiii vara. Läheme Mario onu (Pablo) farmi lehmalüpsile. Teel ostab Mario kõigile churras´id. Churra on selline peenike keerdus rasvas tehtud magus küpsetis. Mees, kes neid müüb, olevat nendega juba 40 aastat samal tänavanurgal kaubelnud. Farmi jõudes jagatakse kõigile XXL suurused Starbucks´i kohvitopsid, mille põhja on puistatud śokolaadipulbrit. Vabatahtlikke lüpsjaid peale Doug´i ei ole, temagi teeb ainult paar tõmmet. Profid asuvad tööle, lehmal seotakse jalad kinni, vasikas imeb udara pehmeks ja lüpsmine algab. Saan esimese topsitäie sooja lehmapiima-śokolaadikokteili. Maitse täitsa ok, palju ei julge juua, sest ees ootab 5 tundi autosõitu ja ei taha riskeerida kõhujamadega.

Nüüd on käes hüvastijätuaeg-kallistused, patsutused, põsemusid. Mina, Holger, Külli ja Andres põrutame tagasi Puerto Vallartasse, teised sõidavad edasi Guadalajarasse.

Kell 10.30 algab tagasisõit, seekord on roolis Andres. Mägedes tiirutamisega lähevad kõrvad lukku. Puerto Vallartale lähenedes on näha superilusaid vaateid: mäed ja kaljud langevad otse ookeani. Kõrge kalju otsas megavilla, kohalike sõnul pidid selles kandis paljudel filmistaaridel kodud/suvituskohad olema. Staaride all ei mõelnud nad mehhiko seebinäitlejaid vaid nt. Mel Gibson jms.

Olemegi jälle tagasi armsas Flamingo hotellis : http://www.vallartaonline.com/accommodations/hotels/flamingovallarta/photos/#photos

Kell 17.00 algab härjavõitlus. Arvata oli, et meeldiv vaatepilt ei saa see just olema aga et see nii jube on...

Noored ilusates riietes matatoorid ärritavad härgu oma roosade (mitte punaste) rätikutega, siis jalutab aeglaselt areenile üks paks mees hobuse seljas ja torkab odaga härga kaela ja jalutab rahulikult minema. Üks matadooridest vehkleb veel natuke rätikuga, võtab siis terava mõõga ja suskab selle kuni käepidemeni härja sisse. Verd voolab, aga härg ei kuku veel. Nüüd jooksutavad nad verest tühjaks tilkuvat looma veel natuke, mõõk tõmmatakse välja ja torgatakse uuesti. Vaene loomake kukub, sellegipoolest ei jäta matadoorid tema torkimist, nüüd lüüakse nuga pähe ning keerutatakse ja urgitsetakse seal. Rõve. Kui loom lõpuks hinge heidab, tuleb kinniseotud silmadega (tegelikult vasakut silma tal ei olnudki) hobune ja veab härja areenilt ära.
Ja niimoodi tapetakse meie silme all 4 härga...

Täna ei ole meil kellelgi mehhiko toidu isu, kõht nõuab vähem vürtsikamat ja kodusemat toitu: meie Külliga võtame grillkana ja kartulit, kutid pizzat ja õlut. Hotellitoa rõdud on mõnusalt suured, tõstame laua ja toolid ka sinna, katame laua ja laseme hea maista. Hiljem teeme veel ühe bismarci mängu, kell on 23.30 aga õhk on ikka veel nii soe. Täna varakult magama, sest homme, meie siinviibimise eelviimasel päeval kavatseme me täiega lõbutseda.

NB!

Ekslikult on viimane postitus 27.01.2009 Rantśos hüpanud eelviimaseks. Loodetavasti leiate nüüd ülesse.

M.

26.01.2009 Dzunglituur

Jo-Jo´ga oli kokku lepitud üks mõnus laevatripp. Jo-Jo oli mõnus mees ja lasi hinda meie jaoks madalamaks. Laevareis, kus kõik on hinnas: s.t hommikusöök, lõunasöök, joogid (õlu, tequila kokteilid nii palju, kui kannad) snorgeldamine ja dzunglituur, maksis kokku 300 peesot per face (s.o. umbes 260 eek-i).

Hommikusöögiks oli taldrikutäis värskeid puuvilju ja mahl. Tequilat veel ei antud, sest oli ju veel vaja snorgeldada. Laevasõidul näeme juba tavapärast vaatepilti: suured vaalad ning delfiinid vees hullamas. Snorgeldamine toimus Los Arcose ranna kaljude juures aga polnud suurem asi, sest vesi oli sogane ja kalu polnud kodus. Paar pilti sai ka tehtud, aga muidu suht igav. Mina ikka veel üritasin, et äkki õnnestub mõnda kalakest näha ja ei pannud tähelegi, et kõik juba paadis ja hüüavad, et oleks aeg edasi minna. Siis lõi korra kõhedaks, kui kes teab sügavas vees üksinda hulpisin ja kujutasin juba ette, et nüüd tuleb kindlalt mõni suur mereelukas ja hammustab mul pool jalga otsast. Nii nagu filmides on, et viimase vettejäänuga juhtub midagi jubedat. No see selleks.

Sealt sõidutati meid meid vaikselt kalda äärt pidi ikka lõuna poole, olid võrratud vaated ja kenad rannad. Siis sõitis kohale mingi väike kalapaat, korjas meid peale ning sõidutas kaldale. Ranna restos pakuti meile lõunat, käisime ujumas ja tśillisime biitsil. Mingi tunni aja pärast sõidutas sama paat meid rannaäärt pidi edasi ja meid tiriti kaldale.

Matkasime läbi tśungli ja kohaliku küla loodusliku kose juurde. Tee viis algul üle vee ja kivide, hiljem läbi kitsaste ja konarlike mäe sisse rajatud radade. Kes tahtis võis raja läbimiseks ka hobuse rentida (´a 200 peesot) aga meie jalutasime ja tegime pilte. Hobuste rent paistabki olevat selle küla üks suuremaid sissetuleku allikaid. Majad selles külas on küll sellised uberikud, et uskumatu, et keegi seal üldse elab. Kokku u. 30-40 min. ukerdamist mäest üles ja olimegi kohal. Kosk kohises ja vesi vulises. Käisime ka ujumas, vesi oli mõnusalt jahutav ja veesurve väga tugev, nii et päris kose alla ei saanudki minna. Tagasiteel otsustasid paljud vähendada oma jalavaeva ning rentisid hobused. Kui meie kutid ka lõpuks kohale jõudsid olid alles jäänud veel üks hobune ja väike donkey. Andres hüppas hobuse selga ning Holgerile jäi donki. Tundus, et neile endile tegi see sõit kohutavalt palju nalja ja nad võivad sellest hiljem ise jutustada.

Kogu kamp läks jälle väikese paadi peal, mille äär ulatus vaevalt, vaevalt üle vee. Päästeveste ega muud atribuutikat polnud, seega kui vaal oleks läheduses sabaga korra virutanud, siis oleksime kõik ookeanis hulpinud. Õnneks nii aga ei juhtunud ning jõudsime oma laeva juurde, meid tõmmati ükshaaval laeva ning pisteti kokteiliklaas pihku. Laevatöötajad jälgisid hoolega, et kui oli juba pool klaasi joodud, siis toodi kiirelt uus kokteil ja jälle uus ja uus. Eesmärgiks oli vist kõik purju joota. Diskotümps pandi mängima ja päris napsised keskealised ameerika prouad tormasid laevatekile puusi hööritama. Paistis, et neil oli natuke igav omavahel tantsida, seega hakkasid nad meie poisse nillima ja tantsule kutsuma. Kutid mängisid algul raskesti kättesaadavaid aga hiljem peale rohkeid kokteile, tulid nad tädide suureks meeleheaks tantsupõrandale. Rokiti ikka päris mõnusalt. Peale laevareisi tulid naised kättpidi täname, et

poisid nende reisi nii lõbusaks ja lahedaks tegid.

27.01.2009 Rantśos

Äratus kell 4.30. Start kell 5.00.

Bronnisime eile rendiauto, mis toodi õhtul hotelli ette, et saaks varavalges rantśo poole kimada. Rendiautoks on 2009 aasta Chrysler Aveo 4000 km läbi sõitnud. Pole üldse paha. Soovisime küll vanemat autot aga ju me oleme hotellitöötajale , kes meile selle auto tellis hea mulje jätnud :)

Ees on u. 5 tundi sõitu üle mägede. Esimesed paar tundi sõidame pimedas mööda ookeani kallast, tee läheb keerutas kogu aeg ülesmäge. Mehhiko teedekaarti meil ei ole, on ainult Mario kaustikusse jooonistatud kaart: kõigepealt u. 3 tundi otsesõitu ja siis tuleb ühest kohast vasakule keerata, kas Melaque või Barra de Navidad´i poole, seda ta ei teadnud. Sihtkoht on meil aga teada ja küsime bensukas politseinikelt eesti keeles nõu, kuidas sinna kohale saada ja nad juhendavad meid hispaania keeles. Päike tõuseb ja nüüd on näha ka imeilusad vaated mägedele. Sõidame läbi kolkakülade, mis näevad üsna armetud välja. Mägede vahel peatatakse auto 10 relvastatud politseiniku (või kes iganes need olid) poolt kinni. Palutakse kotid lahti teha, sobratakse natuke, no ei ole meil narkotsi ega muid keelatud ained. Mehhikos ei tohi haiguste kartuses nt. puuvilju ka ühest osariigist teise viia. Kell 10.30 jõuame sihtpunkti, väikesesse Villa de Purification linna. Nüüd on veel vaja maja üles leida. Kuna aadressi meile ei antud , vaid Mario ütles, et tuleb linnas lihtsalt paluda kellelgi teed juhatada, kõik pidavat tema isa teadma. Kährik (taksojuht) sõitis ees , meie autoga taga ja olimegi kohal. Teised (Mario, Tiia, tema vanemad, Merle, Tarmo, Matilda, Doug, Eric ja üks Puerto Rico kutt, kelle nime ma ei mäleta) jõudsid mõned tunnid hiljem kohale. Meie uitasime linna, pigem küll küla munakivitänavatel, sõitsid mööda mõned uunikum autod ja hobuvanker. Põikasime ühte saiapoodi, tahtsime osta saikesi ja kohvi. Saiu oli, kohvi mitte. Kohvi sai tänavalt: üks piiga võttis topsid, valas vett täis ja pani mikrouuni. Pakkus poolleiget vett, et nüüd peaks olema valmis, otsib kohe kohvipulbri ka aga palusime tal siiski vee tuliseks ajada. Seni degusteerisime poekeses saiakesi. Papi imetles Küllit ja imestas, kuidas on võimalik nii pikk ja peenike olla. Kontrast mehhiklannadega on suur, sest siin on naised lühikesed ja matsakad. Tea, kas sellest, et Külli kõhna välja näeb, igatahes koukis onu leti alt pooliku pudeli kitsepiima ja pakkus meile juua. Jumal teab, kes sellest enne on joonud aga ära sai proovitud. Oli kah, ühest lonksust mulle piisas.

Hiljem, kui teised ka kohale jõudsid, viisime asjad kiriku kõrval asuvasse hotelli. Tänud Placidole, kes kõigi hotellitubade ees tasus. Nüüd algab sõit tema rantśo poole. Umbes pool tundi loksumist konarlikel teedel ja oleme kohal. Kohutavalt kuum ja kuiv on, siin ei ole seda ookeni lähedast niiskust. Vette tahaks. Rahvast on ka juba palju, juba eelpool nimetatutele , veel lisaks Mario vanemad, vend, onu, muud sugulased, sõbrad ning farmitöölised, kes on kogu hommiku keetnud rohkes rasvas siga. Ülisuure varjulise puu alla on kaetud laud: tomatisalat, kurgid, hikama (valge krõmps juurvili, maitseb nagu valge redis) , cucamole (avokaado segatuna tomati, sibula ja cilandroga) papaya, arbuus, küpsetatud kartulid, tacod, õlled, kohapeal valmistatud jook passion fruit´ist ning suur potitäis siga. Siin on terve siga koos kõigi elunditega: süda, maks, neerud, sooled, kõrvad jne. Natuke sai igat asja proovitud. Sõime, jõime, suhtlesime. Olku ja Andres laulsid kohalikele ühe eesti laulu ja ootasid vastutasuks nendepoolset etteastet, need jäid aga arusaamatusest üllatunud nägudega vaatama, et mis see nüüd oli. Hullud eestlased.

Hiljem ronisime farmeri kastikasse ja Mario isa tegi meile oma valdustes ringsõidu: suhkruroopõllud, passionvilja istandus, palmisalu, väike veekogu. Parajasti toimus suhkruroopõllu põletamine, seletati , miks põldu põletatakse ja demonstreeriti kuidas matśeetaga suhkruroo vars maha võetakse , missugune osa läheb edasi tehasesse töötlemisele ning saime ka suhkruroogu maitsta- nagu magus pulgakomm.

Kuna linnakeses, kus me ööbime ,toimuvad nädal aega kestvad pidustused mingi püha neitsi auks, siis plaanime ka kaeda, mida huvitavat seal toimub. Kiirelt duśhi alt läbi, piduriided selga ja linna peale hängima. Linna keskväljakule on kogunenud vist kogu linna noorem generatsioon: kohalikud preilid on ennast kenasti üles löönud ja poisid näevad viksid välja. Ja kõik see rahvas jalutab muudkui ringiratast ümber väljaku. Väljaku keskel mängib kohalik bänd, klounid lõbustavad lapsi, lastakse rakette, kärudes müüakse toitu - selline mõnus laadasumin ümberringi. Kuigi kõhud täis, otsustasime siiski ka kohalikku toitu proovida, mis osutus aga suureks veaks. Lauale toodi väike tortillaleht , mille peal oli hallikas/beezikas vastikult lõhnav ollus, mis pidi liha olema. Võib-olla oli ka kassi v. koera v. rotiliha. Vaatasime seda jälestusega, Holger võttis julguse kokku ja maitses: vastik, vastik, vastik. Krt, siiamaani ajab öökima, kui seda meenutame. Et halba maitset suust saada, ostsime kolme peale ühe saiakese, mille tegime veel magusamaks, kastes seda keerlevasse sulaśokolaadi masinasse. Mmm, see oli hea. Kogu selle aja sebis meie ümber üks nolk, kes tahtis meile mingit puru (kanepit arvatavasti) müüa. See ei olnud esimene ega ka mitte viimane kord Mehhikos, kui meile puru tullakse pakkuma. Kell 23 läheme hotelli tagasi. Sisehoovis on basseini kõrval musicbox, taskus kõlisevad mündid lähevad käiku ja Olku, Andres ning mina valime igaüks ühe loo. Libistame sunrise, ootame, kuni masin plaate valib, ümberringi on nii vaikne , kui korraga kärgatab hispaaniakeelne jube diskotümps- ülikõvasti. Arvatavasti saame hommikul teiste käest öörahu rikkumise eest pragada aga see, mis järgneval hommikul toimub on palju hullem...

25.01.2009 Tiia súnnipáev

Kuigi eile sai páris kóvasti pidutsetud ja hilja magama mindud olime siiski kóik tavalisel ajal hotelli bungalows kohvi joomas ja sóómas. Ega lihtne seda kohvi ei olnud saada, sest káhrik (kelner) ignoreeris meid táiega, teadagi miks: me ei viska talle nii palju tippi, kui jahiomanikest ülejäänud hotellikülalised. Sellest pole midagi: meenutame eelmise päeva sündmusi ja paneme järgnevate päevade plaanid paika ja lõpuks tuleb ka söök. Bikiinid selga ja biitsile. Páike sirab pilvitus taevas, ookean soe (+26 vähemalt) ja lained mónusalt suured. Úks kohalik ópetas meie poistele lauaga sóitmist: seekord oli vaja lauale jalgadega peale húpata hetkel, kui suur laine merepoole tagasi rullub s.t. libised liiva peal. Nomaitea, arvestades seda, kuidas nad lumelauaga sóidavad ootsin neilt rohkemat (ju nad ise ka, ega muidu poleks julgelt kuti káest lauda kúsima lainud). Aga pole hullu, sai váhemalt see asi ka ára proovitud. Nende stiilináited on alljärgnevad:

Mina jalutasin hiljem piki ookeani kallast, kóikjal luksuslikud hotellid, rannas palmipuude varjus massaazilauad, isegi suured voodid lebotamiseks, kuuma veega ( u +50) táidetud basseinid, ookeanilainetes kihutavad jetidega sóitjad, óhus lendab keegi langevarjuga, lahe hispaania keelne muusika mángib, jne.

Tagasi tulles olid kutid omale ágedad kaabud hankinud, Kúlli omale imeilusa rátiku ja prillid.

Lóuna paiku tegime traditsioonilised tacod ja ólled. Lemmik óllemargid on meil Pacifico ja Victoria: 4,5 kraadi kangust ja seda kulub meil páeva jooksul páris palju.

Kell 4.45 oli kogunemine sadamas, et laevale Tiia súnnipáeva táhistama minna. Ootame, ootame , ootame, páris palju súnnipáevalisi ka koos meiega aga keda pole on súnnipáevalaps. Lópuks jóudsid ka nemad koos suure bussitáie (no u. 30 in) kúlalistega. Laeval pakuti suures valikus eriti maitsvat sushit ja mehhiko toitu. Agarad laevatóótajad kandsid aga kokteile ette. Sóitsime piki rannikut, hakkas juba vaikselt hámarduma ja Puerto Vallarta vanalinn paistis tuledesáras eriti ilus. Piki ookeanikallast kõrguvad tiheda taimestikuga kaetud mäed ( u. 800-1000 m). Eemalt paistis ka úks suurem vaal ookeanis hullamas. Kui oli juba piisavalt joodud, siis rivistasid laevatóótajad kóik mehed úlesse ja ópetasid neile huvitava tantsu selgeks. Pealtvaatajatel lõbu laialt. Hiljem haarasid nad rahva hulgast inimesi, surusid toolile istuma, kallutasid pea kuklasse ja valasid tequilat- õnneks kokteili kujul- kurku ja minule ka dekolteesse, siis suruti ülisuur sobreero silmini pähe, keerutati seda, võeti peast ning virutati tühja plastpudeliga tou vastu pead. Kõik see toimus rahva huilgamise erutushüüete ja naeru saatel.

Vat sedamoodi:

Meie poistel olid seljas Eesti koondise pesapalli särgid, ees kiri EESTI ning taga perekonnanimi. Neil tuli siis poseerida fotode jaoks nii eest, kui tagant. Enne tordi lahti lõikamist lauldi eesti-ja hispaania keeles sünnipäevalaule ning pärast tordi söömist läks suuremaks tantsulkaks. Mario vend Eric koos kaaslasega tants lahedalt salsat, meil see veel välja ei tule aga Külli sai eile diskoteegis vist põhisammud selgeks, kui ühe kutiga jalga keerutas.

Kokkuvõttes oli üks väga äge sünnipäev.

24.01.2009 Tiia ja Mario pulmad

Járjekordne vastikult páikeseline ja nómedalt kuum ilm móttetus all inclusive 5-e tárni hotellis ookeani kaldal. Ostsime páevapileti 75 usd eest ja nautisime seal terve páeva igasugu mónusid.
Mina ja Tiia kúlastasime kógepealt SPA-d ning lasime teha manikúúri ja pedikúúri, mehed jooksid baarileti áárde ning Kúlli kohalike pruunide poiste lábiviidavasse vesiaeroobikasse. Póhilise aja veetsime aga ookeanis lainetega móllates, ainuke asi mis mehi válja meelitas olid muidugi kóikvóimalikud kokteilid ( Margariita, Maitai, Miami Vice , viimane osutus kóigi lemmikuks) aga nad olid tublid ja suutsid jááda móistlikuse piiridesse. Lóunapaiku hakati jagama lainelaudu no ja siis láks alles lainetes hullamiseks. Lainelauaga sóit káib niimoodi, et ootad suurt lainet (iga 4 on selline), húppad sekund enne laine enda juurde jóudmist kóhuli lauale ja siis liugled laine seljas u. 50 m ranna poole. See oli mónna. Móni laine oli aga nii vóimas, et rebis laua káest ja tómbas meid kóiki súgavale vee alla keerlema ja póórlema. See oli hirmus.
Oleks sóitnud seal veel tunde aga tánane páev oli minu jaoks ka vága eriline, sest minul oli au olla Tiia ja Mario pulmas pruutneitsi (maid of honour) ning pidin ennast tuunima minema. Juuksed sáttisin ise, meiki aitas Kúlli teha, Tiiale tegi aga kena soengu kohalik gay pedro. Rahvas ( u.90 inimest erinevatelt mandritelt) hakkas kogunema kella poole 5 paiku randa. Meie Tiiaga sáttisime ja kohendasime ennast tema Printsessi sviidis. Pulmakorraldaja tói meile úhesugused karikakrakimbud ja Tiiale veel samadest lilledest párja. Minul olid nárvid ikka táitsa lábi ning vótsin julgustuseks paar lónksu margariitat. See poolik kokteil oli Best man (Doug'i) poolt sinna jáánud, arvatavasti temalgi oli pabin sees. Pool kuus tuli pulmakorraldaja ning oligi aeg tseremooniaks.
Rahvas istus ookeani kaldal liiva sisse asetatud valgetel toolidel lillepárjad kóigil kaelas, muusika mángis, kaks váikest maani valgetes kleitides túdrukut kóndisid kóige ees ja puistasid teele roosióisi, siis kóndisin rahva vahelt lábi mina , peigmees ning Best men olid juba ees ootamas ning siis maani kreemikas valges kleidis Tiia. Jáime kóik neljakesi kórvuti seisma ja siis umbes 5 -10 min. sáhvisid kúmned ja kúmned fotoaparaadid. Kui eesti pulmades on niimoodi, et noorpaar seisab kahekesi paaripanija ees, siis siin seisime kogu aja kóik neljakesi rivis: Tiia ja Mario keskel, mina pruudi kórval ning Doug Mario kórval. Kóne oli kolmes keeles:hispaania, inglise ja eesti keeles. Kóik oli nii imeilus ja romantiline, et poetasime Tiiaga ka páris palju pisaraid. Edasi ónnitlemine ja siis murule kaetud laudade áárde sóóma. Kuigi olid kohal noorpaari vanemad, istusime meie Doug'iga traditsioonide kohaselt pruutpaari kórval ja meie kórval nende vanemad. Súúa ja juua oli mónusalt palju. Peaaegu kogu aeg mángisid Mehhiko mariachi pillimehed. Ja kui nad parajasti ei mánginud, siis úks eesti juurtega poiss Chicagost (Eero) ráákis rahvale eesti pulmatraditsioonidest, jagati móned pulmaametid, karjuti kibe ning terviseks , lauldi óllepruulijat ning mángiti maha pruudipárg. Rahvale see kóik vága meeldis. Ameerika ja Mehhiko pulmades sellised toredaid kombeid ei ole, seal on ainult pidulik óhtusóók ja kogu moos.
Siis veel traditsioonilised kóned, toostid, pulmatort ning kella 22.30 paiku suunduti tantsima diskoteeki. Diskoteek oli suht váike aga túmakas váristas mónusalt pekki. Ei saa lisamata játta, et ka siin kóik joogid tasuta. Koksidega pani Andres Olkule úhega ára, páeva lópus (tegelikult kúll kell 3 óósel) lóppseis 28:27. Aga jáid ikka móistlikuse piiridesse. Kell 3 óósel náksisime veel váheke ja kimasime oma pessa magama...

Monika koos kaasautorite Kúlli ja Andresega.

Járnevatel páevadel tuleb lisa :
Tiia súnnipáev laeval, snorgeldamine ja dzunglituur, rant{so kúlastus, hárjavóitlus jne.

23.01.2009 Vaalatuur

Árkasin kóvade kolksude peale varakult úlesse- hotellitóótaja oli puu otsas ning lói matsetaaga kookospáhkleid palmi otsast alla. Tána saaks siis ohutult palmi all ka páevitada aga me ei jáá siia, vaid láheme vaalatuurile. Vaalad, kes elavad kuskil Alaska kandis tulevad talvel Banderase lahte, mis on Ameerika suuruselt teine laht. Nad on siin 4 kuud: novembrist mártsini, mille jooksul paarituvad, póegivad ja mónulevad niisama. S.t. et tegelikult on kóik vaalad Mehhiko páritolu.
Sóitsime pisikese mootorpaadiga ookeanile (mitte merele). Peale 20 min. sóitu olime u. 25 km kaugusel rannast- ja siis hakkas juhtuma- giid arvas, et toimus vaalade paaritumine. Nad tagusid oma suurte sabadega vastu vett (pidid olema maailma suurimad lihased), óhkisid ja puhkisid. Úks suur jurakas hakkas meie poole tulema, nii et kaptenil oli tegu, et eest ára tagurdada. Giid karjus kaptenile, et see kiiremini sóidaks. See hiiglane tuli páris láhedale, nii et oli náha ka ta valget kóhtu. Giid útles, et sellist asja pole enne juhtunud. Kóik láks ónneks hásti. Vaalu sai vaadeldud paar tunnikest, kuulasime ka sondiga nende laulu- ilus oli. Tagasiteel nágime ka delfiiniparve, húppasid veest válja ja kimasid koos paadiga kaasa. Ning ka suurt karja pelikane. Reis láks korda ja kóik olid rahul.
Párast mere-reisi tegime móned tacod ja otsustasime randa minna. Aga siin on kóik erarannad (s.t igal hotellil oma rand). No marssisime siis sirge seljaga úhest hotelli fuajeest lábi ja biitsile. Ónnestus. Hullasime lainetes, meri (sry, ookean) oli vága soe ja soolane ja lained vága suured ja vóimsad. Mul rebis úks suur laine káevóru káest ja sinna ookeani ta kaduski.
Ookean oli kúll vága mónus aga meil Kúlliga oli vaja ka hotelli válibasseini minna- vesi oli u. 50 kraadi - nagu vannis. Kóigil inimestel seal olid káepaelad ning turvamehe valvas pilk márkas úsna pea, et meil see puudub ning kamandas válja. Panime siis oma kodinad kokku ja eskordi saatel lahkusime sellest kenast paigast.
Poest lábi- móned servezad kotti ja oma hotelli kaarte mángima. Mina vóitsin. Kúlli pealekáimisel láksime veel óósel tacosid sóóma : kalaga, úlihead aga kaste oli selline, et vóttis pisara silma ja naha márjaks. Kóhud táis ja magama. Linnud laulavad, vesi suliseb, soe mónus, uni...

22.01.2009 Puerto Vallarta

Lend Puerto Vallartasse váljub 10.30.
1,5 tundi ja oleme Vaikse ookeani kaldal troopikas. Páike paistab, sooja ca +30, óhk niiske. Kuna hotelli meil ei olnud, siis andsime taksojuhile úlesandeks meid (mina, H, A, K) normaalse hinnaga hotelli viia. Úlejáánud seltskond óóbib 5 *-ses Marival hotellis, meile káib aga sealne hindjóu. Taksjojuhi poolt soovitatud 3 *Flamingo hotell Marina Vallartas osutub vága mónusaks place´iks ja selle me vótamegi. Kiirelt kohvrid nurka, bikiinid selga ja basseini áárde mónulema. Nojah, mónulemine oleks vóinud ónnetult lóppeda- lamamistoolil silmad kinni lebotades, kuulsin korraga suurt kómakat: 10 m palmi otsast alla kukkunud kookospáhkel maandus napilt minu peast móned cm eemal. Ei taha móeldagi, mis oleks juhtunud, kui...
Óhtul sóitsime bussiga Puerto Vallarta vanalinnaga tutvuma-jalutasime móóda muuli, suurtes ookenilainetes hullasid lainelaudurid, inimesed t´sillisid tánavakohvikutes. Tána me restorani sóóma ei láinud, vaid ostsime úhest sóógikohast kaasa tacod ning ólled (mis on siin úllatavalt hea) ning láksime ookeani kaldale piknikku pidama. Tacod olid úlimaitsvad.
Kell oli u. 8 óhtul sooja ikka u. +25. Mónus on.

Coming up : vaalade vaatamine, lainelauaga sóitmine ning TIIA JA MARIO PULMAD OOKEANIKALDAL.

21.01.09 Teotihuacani púramiidid

Teotihuacani púramiidide juurde sóiduks oli Mariol renditud buss. Ise oli ta roolis ning kimas nagu kohalik taksojuht (140 km linnapiirides). Váikse crashi panime ka maha, kui Mario linnas úhte posti rammis, vasak kúlg páris korralikult mólkis. Mexico City linnapiiril kórgusid máed, mis olid tihedalt, tihedalt maju táis. Sealt edasi sóites paistsid úhelpool teed kullakaevandus, teisel pool marmorikaevandus, lisaks laiusid igal pool maisipóllud ning tequila - ning kaktusetaimed, mille lehti súúakse. Andres proovis lóunasóógiks ára- serveeriti koos sulatatud juustuga ning maitses nagu marineeritud tomat.

Kohale jóudes sáras pilvitus taevas páike ning sooja u. 25 kraadi. Óhtuks oli kóigil nn. joodiku páevitus. Púramiidid olid vágevad. Teotihuacan táhendab -where men become a god (kus mehed said jumalateks). Liikusime móóda surma-alleed, nimetuse on see saanud sellest, et móóda seda teed viidi ohverdatud púramiidi tippu, lóigati pooleks, kisti súda válja ning válja sirutatud káega náidat páikese poole- see súmboliseeris circel of life´i (eluring). Erinevalt Egiptuse púramiididest saab siin ka nende otsa úles ronida ja seda me ka tegime. Kuna oleme 2370 m kórgusel, siis on óhk meie jaoks harjumatult hóre, hingata raske ning ronimine púramiidi tippu uskumatult vaevarikas. Peale 20 trepiastet, peab mitu minutit hinge tómbama, sest súda klopib nagu oleks maratoni lábinud.
Kóigele vaatamata olin ma esimesena tipus (spinningutundidest on siiski ka kasu). Esimesena sai vallutatud Páikesepúramiid (63 m kórge), móned tunnid hiljem Kuupúramiid (u.30 m). Púramiidide úmber sebis meeletult palju kauplejaid, eks sai nende káest ka nánni ostetud ning párast lóóbitud, kes rohkem túnni sai. Mina olen igatahes oma 2 dollariliste hóbedast káevórudega kúll rahul. Sain ka Mario káest kinnitust, et see olevat ikka páris hóbe ning hind ok.
Óhtusóógile viis Mario meid ehtsasse Mehhiko sóógikohta. Sellest kirjutan hiljem pikemalt.
Hommikusóógi lauas olid Andres ja Holger Ericuga kokku eppinud, et kohtuvad óhtul kell 8 fuajees, et úheskoos stipibaari minna aga kuna jóudsime tund hiljem óhtusóógilt hotelli, siis oli ta juba l{ainud. Andresel nárvid lábi. Kolasime siis Mexico City óistel tánavatel ja mótlesime móned margariitad teha aga láheduses ei olnud úhtegi kohta, kuhu maha istuda (kuigi elame kesklinnas). Tánavatel rahvast eriti ei liikunud, ainult politseinikud, neid on siin úldse vága palju. Veel jái silma, et palju majad on totaalselt viltu vajunud, see on sellepárast, et MC on ehitatud kunagi ammustel aegadel siin asunud járve peale ning maapind vajub siiamaani.
Óhtu lópetasime hotelli Jazzbaaris margariitasid juues.
Tervitused kóigile,
Monika

20.01.2009 Mexico City linnatuur

Kogunemine oli hommikul kell 8 , et úheskoos (meid on kokku 12 inimest Monika, Holger, Andres, Kúlli, Mario, Tiia, nende poeg Magnus, Tiia vanemad Aili ja Avo, Merle, Tarmo, nende tútar Matilda ning Eric Prantsusmaalt)
hommikust súúa aga meie olime kellad tund varemaks keeranud ja seega ka varem kohal. Pole hullu, jáábki aega ka blogida. Internet maksab 20 min. 10 peesot.
Hommikusóógiks on mingid tundmatud munaroad, erinevate vúrtsikate kastmetega. No kóhu sai táis. Lisaks tói Mario poest v. tánavalt ostetud Mehhiko toitu, mida tóelised mehhiklased tavaliselt hommikusóógiks sóóvad.- banaanilehe sisse oli keeratud maisipudrutaoline hásti vúrtsikas kákk kokku segatud sealihaga. Meile meeldis.
Peale hommikusóóki suundusime tutvuma maailma úhe suurema linnaga, kus elab ca. 20 milj. inimest. Eksursioon algas Alameda Central parkist- ilus, roheline, purskaevud- nagu suvel. Sooja on u. + 20-23. Edasi láksime Ooperi majja ja postkontorisse. Ooperimaja oli vága ilus nii seest kui váljast. Kohe selle uhke ehitise vastas úle platsi oli aga nagu Venemaalt koale toodud monstrum. Úldse paistab kommude kultuuri igal sammul silma. Postkontoris polnud kaarte aga see eest vótsime marke, nii et aitas. Kuna tegemist oli Mehhiko kóige vanema postkontoriga, siis esimene kiri postitati siit juba 1586 aastal.
Sealt suundusime edasi mahlabaari- vársketest puuviljadest (papaid, banaanid, porgandid jms.) tehti imemaitsvaid kokteile. Kannutáis jooki maksis u. 25 eek.
Párast kehakinnitust móódusime maailma kóige suuremast váljakust, mille keskel lehvis maailma kóige suurem riigilipp. Váljaku ááres káisime imekaunis katedraalis, kus oli megasuur kullatud altar. Kulda olevat olnud kunagi Mehhikos kóvasti, núúd enam mitte. Kúlastasime ka Presidendi paleed, kus seinad olid kaetud suurte freskodega, millel oli kujutatud Mehhiko 500 aastane ajalugu. Párast seda láksime sóóma- tortillad, burritod, esiladad. Toit oli harjumatu, arve eestipárane e. kallis.Sealt pórutasime taksoga (Chevi bussiga) Antropoloogi muuseumisse, kus Mario tegi meile vága póhjaliku ja huvitava ekskursiooni. Paari sónaga : asteegid oli julmad ja andekad tegelased, maiad targad ning hispaanlased róóvlid. Tegelikult vóiks siin vága pikalt ráákida aga ei jaksa korraga. Oli vága huvitav, ain´t úhel mehel pressisid burritod ja tacod válja, seega ristiti see mees (nimesid nimetata) Punksmen´iks. Olku jooksis úhe purskaevu alt lábi, sai muidugi lábimárjaks, lódises ja kúlmetas hiljem, sest otsustasime sealt ´4 km jala hotellini kóndida aga óues oli juba jahedaks láinud. Koduteel libistasime úhes baaris tequliad ja ólled. Sóógikohti oli selle suure tánava ááres úllatavalt váhe ja needki olid inimtúhjad- ei tea, kas óige óóelu ei olnud veel kella 21 paiku alanud vói annab majanduskriis tunda. Kuna liiklus on siin kohutav ning úle tee ei minda siis, kui jalakáijatele roheline tuli on, vaid siis kui ònnestub. Úheskohas úle tee joostes ónnestus Andresel kápp maha panna (sandaal jái mingi kánnu taha kinni), midagi hullu polnud, kúúnarnukk ainult paistes ja verine.
Mario arvates kúlastasime tána 80 % Mexico City vaatamisváársustest. Homme sóidame linnast válja púramiide vaatama.
Written by Monika ja Andres.

19.01.2009 Lennupáev

Written by Andres:
TAL-HEL - mingi propelleritega vaike soome kóks viis meid Helsingisse. Kóik ok. HEL-LON- Helsingist edasi saaame juba vahe suurema Bojengiga. Millegipárast oleme Olku ja Monikaga uksteisest eemal. Kui lennuk juba óhus, ónnestus váhe liigelda ja saada istuma avariiváljapáásu juurde, sai jalgu sirutada ja teha úks pits (kaardimáng) - Olku vóitis. Siis tuli mul hetkeks uni peale, mille Olku kohe jáádvustas (pole just kena pilt). Mingi pool tundi enne laskumist tóukas mul kórvad táiega lukku. Páris kehva oli olla aga párast maandumist láks kóik korda.
Londonis jái meil vaba aega pea 3 tundi. Sóbrunesime Jim Beamiga, páris mónus túúp oli. See ka hea! Mex lennu terminali oli tórts maad- jala, Metroo moodi rongiga, bussiga, jala ja...
LON-MEX - noh lennuk oli ikka pirakas, mingi Bojeng -kahekordne ja puha. Mina Kúlliga akna all úhelpool rea otsas ja Olku Monikaga teises otsas akna all., vahepeal veel kaks koridori ja 6 istet. Seljatugedes olid kóigil váiksed ekraanid, kust sai vaadata filme, kuulata mussi jne. Olku ja Monika istusid kórvuti úhe Mehhiko piigaga, kellelt saadi palju kasulikku inffi. Lend sujus hásti, ain´t oli liialt pikk ca 12 tundi. Lendasime ´le Gróónimaa , úle USA (Chicago, Dallas jms). Mexico Citysse jóudsime valges (tegelikult olime kogu aeg páevases ajas, kimaseime n.ó. óó eest ára. Pgasi saime kátte, Migratsioonis láks libedalt. Narkokoer ainult millegipárast soovis minu koti sisu náha, no polnud konti...
Peoperemehed olid meil lennujaamas vastas- oli vaja vótta kaks taksot sóiduks hotelli. Taksodeks olid uued Chevi Suburbanid. Juhid úlikondades ja lipsustatud. Sóit ise oli táielik elamus, seda sóelumist ja tuutamist on raske seletada- Monika kiljus ja juht muudkui rahustas- no problemo., no problemo. Jóudsime ilusti hotelli-PRIM. Hotell on vana -veits nóuka aja moodi aga linad puhtad, soe vesi olemas ja magada oli mónus. Enne magamaminekut tómbasime hotelli ees úhe piibu. Eestis on kell hommikul 6 , kui magama láheme.

Pühapäev 18.01.09 Mõned tunnid enne lendu

Nonii, ongi siis kauaoodatud Mehhiko reisini loetud tunnid jäänud. Lend Helsingisse väljub hommikul kell 06.10. Reisiärevus on praegu nii suur, et täna öösel küll normaalselt magada ei saa. Loodetavasti saab aga homme kaotud unetunnid tasa teha, sest kokku veedame me lennukis ~ 16 tundi: Tallinn-Helsinki 55 min., Helsinki-London 3h 40min ja London-Mexico City 11h 40 min. Päris hirmutav.