Kella 8 paiku hommikul sõidame bussiga vanalinna śopingutuurile. Bussiuksed on kogu sõidu ajal avatud, et kui kellelgi on tahtmist maha või peale hüpata, siis on seda iga kell võimalik teha ning seda võimalust kasutataksegi kohalike tööleruttajate poolt mõned korrad. See ongi üleüldse teist korda, kui bussiga sõidame, enamus ajast kimame ikka taksoga ringi. Taksosõit on üsna odav, sest bensuliiter maksab 7.70 peesot (u. 7 eek-i) ja taksistidega annab hinna osas ka kaubelda.
Vanalinna väikesed poed on veel kinni ja rahvast liigub tänavatel vähe. Ostame kohvi ja saiakesi ning läheme muulile jalutama. Siin on küll päris rahvarohke: enamus teeb muidugi hommikust tervisejooksu aga on ka niisama varahommikusi jalutajaid. Ookean on praegu rahulik, ei ole nii suuri laineid ning kalamehed õngitsevad , üks mees tuli juba saagiga-päris pirakas purikas käes rippumas.
Avatakse juba esimesi poode, ostame natuke maiustusi, keraamikat, muud nänni ja ehteid. Kaupmehed on päris pealetükkivad ja kõigil on täpselt ühesugune tekst:best price for your my friend; almoust free; just 1 dollar. Hõbeehete poes oli niii palju ilusat kraami, et sellest poolest tunnist, mis ma seal poes veetsin, jäi küll väheks. Kõik need ehted on tehtud ja toodud mehhiko väikelinnast Taxco´st, kus asuvad hõbedakaevandused ning linn ise olevat Mehhhiko üks ilusamaid. Kauni gay mehe käest sai ostetud mõned käevõrud ja kõrvarõngad. Muide, Puerto Vallarta olevat Lonely Planet´i info kohaselt Mehhiko gaypealinn.
Väljalennuni on aega 2 tundi ja lennujaama sõiduni pool tundi. Seega hüppan veel viimast korda basseinist läbi. Basseinivesi on siin jahe, ei anna ookeani sooja veega võrreldagi. Teised kirjutavad samal ajal hotelli külalisteraamatusse paar rida- me olevat olnud esimesed eestlased, kes seal ööbinud on ja seega tuli hotellitöötajate palvel endid aukülaliste arhiivi jaoks jäädvustada.
Taksi on kohal, kotid ei taha peale mahtuda ja juht toriseb natuke, lennujaama jõudes kirub ta meid veel korra, sest me ei jätnud talle tippi. Tavaliselt on taksojuhid üsna sõbralikud ja siin Puerto Vallartas suhtlevad ka täitsa mõistetavalt inglise keeles. Täna vanalinnast hotelli tagasi sõites oli juhiks üks eriti lõbus sell, kes laulis omaette kogu tee.
Lennukis on täidetud veerand kohtadest. Piletid Mexico City´sse ostsime kaks päeva enne väljasõitu 'a 440.- eek pilet (u. 1300 km on vahemaa). MC-s on 5 tundi järgmise lennuni- sööme, kolame poodides, kirjutame blogi, kiletame pagasit. Check in´is on meeletu järjekord, peale tunnist ootamist saame lõpuks löögile ja selgub, et meie kohver on ülekaaluline ja tuleb 525.- peesot heavy pagasi maksu maksta. Oli ikka vaja nii palju tequilat kaasa vedada!
Lend British Airways´iga Mexico City´st Londonisse oli jube, sest Atlandi ookeani kohal ja Inglismaa lähedal möllas torm ning see raputas lennukit ikka väga kõvasti. Telekat paar tundi ei näidatud, tuled pandi kinni, signaalid piiksusid. No mingi pool tundi järjest oli hullu raputamist, hüplemist, keerutamist siis mõni aeg vaikust ja jälle. Üks kaame näoga mehhiko kutt meie kõrval lõi risti ette, teisel käel istuv tätoveeringuid täis soome rokkar vaatas ka sellisse näoga, et nüüd vist kisub jamaks... Korra ma isegi soovisin, et lennuk juba alla kukuks, kui et seda õudust veel kaua peab edasi kannatama. Lõppes aga kõik õnnelikult ja maandusime vastavalt ajagraafikule Londonis.
London-Helsingi lend OK. Helsinkis on kohutavalt külm -15 c, ühe päevaga siis 45 c temperatuuri muutuste vahe. Võrreldes kärarikka ja rahvast kihava MC lennujaamaga on Helsingi lennujaam kell 23.00 laupäeva öösel nagu talveunne soikunud: poed ja kohvikud kinni, rusuv vaikus ümberringi, mõni üksik inimene kõndimas. Külma peletamiseks õnnestus enne viimase kohviku sulgemist suur tass kuuma teed võtta, kutid võtsid vähe kangemat kraami ja mitte vähe ning tänu sellele kustus üks mees ikka nii ära...
Tallinnasse jõudes selgus, et üks meie kohver on puudu aga õnneks jõudis see järgmise päeva õhtul kohale. Teisel paar nädalat tagasi ostetud kohvril oli sang puruks. Andrese ja Külli kohvritel oli kile ümber rebitud, mõned õlled seest võetud ja tequila pudel katki, nende uus kohver nägi ka muidugi selline välja nagu oleks mitu ümbermaailmareisi läbi teinud.
01.02.09 kell 01.30 jõuame pruunide ja puhanutena koju.
PS! Pildid riputan lähipäevade jooksul ülesse.
No comments:
Post a Comment