Jube lärm, kirikukellad löövad, püssid pauguvad, ruuporist röögitakse midagi. Unise peaga ehmatas täitsa ära.
Aga õnneks ei olnudki midagi hirmsat juhtunud, lihtsalt sellel pidustuste nädalal algab kirikus teenistus kell 5.00 hommikul. Dziisus, kellad ei löö õrnalt pimm-pomm, vaid tundub, et keegi hüsteeriliselt taob neid, eesmärgiks on vist üles äratada kogu linn + 10 km kaugusel elavad talumehed. Tarmo käis 6.30 paiku kiriku ukse vahelt piilumas, kirik olevatki rahvast täis olnud. Nüüd kellad vaikisid veerand tunniks aga vaikusest on asi kaugel, sest nüüd hakkasid kõik kuked üksteise võidu kirema ja kirevad nad vahetpidamata. Ja jälle kellad, püssid, kuked jne. jne.
Täna oli küll plaanis varem ärgata aga mitte niiii vara. Läheme Mario onu (Pablo) farmi lehmalüpsile. Teel ostab Mario kõigile churras´id. Churra on selline peenike keerdus rasvas tehtud magus küpsetis. Mees, kes neid müüb, olevat nendega juba 40 aastat samal tänavanurgal kaubelnud. Farmi jõudes jagatakse kõigile XXL suurused Starbucks´i kohvitopsid, mille põhja on puistatud śokolaadipulbrit. Vabatahtlikke lüpsjaid peale Doug´i ei ole, temagi teeb ainult paar tõmmet. Profid asuvad tööle, lehmal seotakse jalad kinni, vasikas imeb udara pehmeks ja lüpsmine algab. Saan esimese topsitäie sooja lehmapiima-śokolaadikokteili. Maitse täitsa ok, palju ei julge juua, sest ees ootab 5 tundi autosõitu ja ei taha riskeerida kõhujamadega.
Nüüd on käes hüvastijätuaeg-kallistused, patsutused, põsemusid. Mina, Holger, Külli ja Andres põrutame tagasi Puerto Vallartasse, teised sõidavad edasi Guadalajarasse.
Kell 10.30 algab tagasisõit, seekord on roolis Andres. Mägedes tiirutamisega lähevad kõrvad lukku. Puerto Vallartale lähenedes on näha superilusaid vaateid: mäed ja kaljud langevad otse ookeani. Kõrge kalju otsas megavilla, kohalike sõnul pidid selles kandis paljudel filmistaaridel kodud/suvituskohad olema. Staaride all ei mõelnud nad mehhiko seebinäitlejaid vaid nt. Mel Gibson jms.
Olemegi jälle tagasi armsas Flamingo hotellis : http://www.vallartaonline.com/accommodations/hotels/flamingovallarta/photos/#photos
Kell 17.00 algab härjavõitlus. Arvata oli, et meeldiv vaatepilt ei saa see just olema aga et see nii jube on...
Noored ilusates riietes matatoorid ärritavad härgu oma roosade (mitte punaste) rätikutega, siis jalutab aeglaselt areenile üks paks mees hobuse seljas ja torkab odaga härga kaela ja jalutab rahulikult minema. Üks matadooridest vehkleb veel natuke rätikuga, võtab siis terava mõõga ja suskab selle kuni käepidemeni härja sisse. Verd voolab, aga härg ei kuku veel. Nüüd jooksutavad nad verest tühjaks tilkuvat looma veel natuke, mõõk tõmmatakse välja ja torgatakse uuesti. Vaene loomake kukub, sellegipoolest ei jäta matadoorid tema torkimist, nüüd lüüakse nuga pähe ning keerutatakse ja urgitsetakse seal. Rõve. Kui loom lõpuks hinge heidab, tuleb kinniseotud silmadega (tegelikult vasakut silma tal ei olnudki) hobune ja veab härja areenilt ära.
Ja niimoodi tapetakse meie silme all 4 härga...
Ja niimoodi tapetakse meie silme all 4 härga...
Täna ei ole meil kellelgi mehhiko toidu isu, kõht nõuab vähem vürtsikamat ja kodusemat toitu: meie Külliga võtame grillkana ja kartulit, kutid pizzat ja õlut. Hotellitoa rõdud on mõnusalt suured, tõstame laua ja toolid ka sinna, katame laua ja laseme hea maista. Hiljem teeme veel ühe bismarci mängu, kell on 23.30 aga õhk on ikka veel nii soe. Täna varakult magama, sest homme, meie siinviibimise eelviimasel päeval kavatseme me täiega lõbutseda.
No comments:
Post a Comment