Äratus kell 4.30. Start kell 5.00.
Bronnisime eile rendiauto, mis toodi õhtul hotelli ette, et saaks varavalges rantśo poole kimada. Rendiautoks on 2009 aasta Chrysler Aveo 4000 km läbi sõitnud. Pole üldse paha. Soovisime küll vanemat autot aga ju me oleme hotellitöötajale , kes meile selle auto tellis hea mulje jätnud :)
Ees on u. 5 tundi sõitu üle mägede. Esimesed paar tundi sõidame pimedas mööda ookeani kallast, tee läheb keerutas kogu aeg ülesmäge. Mehhiko teedekaarti meil ei ole, on ainult Mario kaustikusse jooonistatud kaart: kõigepealt u. 3 tundi otsesõitu ja siis tuleb ühest kohast vasakule keerata, kas Melaque või Barra de Navidad´i poole, seda ta ei teadnud. Sihtkoht on meil aga teada ja küsime bensukas politseinikelt eesti keeles nõu, kuidas sinna kohale saada ja nad juhendavad meid hispaania keeles. Päike tõuseb ja nüüd on näha ka imeilusad vaated mägedele. Sõidame läbi kolkakülade, mis näevad üsna armetud välja. Mägede vahel peatatakse auto 10 relvastatud politseiniku (või kes iganes need olid) poolt kinni. Palutakse kotid lahti teha, sobratakse natuke, no ei ole meil narkotsi ega muid keelatud ained. Mehhikos ei tohi haiguste kartuses nt. puuvilju ka ühest osariigist teise viia. Kell 10.30 jõuame sihtpunkti, väikesesse Villa de Purification linna. Nüüd on veel vaja maja üles leida. Kuna aadressi meile ei antud , vaid Mario ütles, et tuleb linnas lihtsalt paluda kellelgi teed juhatada, kõik pidavat tema isa teadma. Kährik (taksojuht) sõitis ees , meie autoga taga ja olimegi kohal. Teised (Mario, Tiia, tema vanemad, Merle, Tarmo, Matilda, Doug, Eric ja üks Puerto Rico kutt, kelle nime ma ei mäleta) jõudsid mõned tunnid hiljem kohale. Meie uitasime linna, pigem küll küla munakivitänavatel, sõitsid mööda mõned uunikum autod ja hobuvanker. Põikasime ühte saiapoodi, tahtsime osta saikesi ja kohvi. Saiu oli, kohvi mitte. Kohvi sai tänavalt: üks piiga võttis topsid, valas vett täis ja pani mikrouuni. Pakkus poolleiget vett, et nüüd peaks olema valmis, otsib kohe kohvipulbri ka aga palusime tal siiski vee tuliseks ajada. Seni degusteerisime poekeses saiakesi. Papi imetles Küllit ja imestas, kuidas on võimalik nii pikk ja peenike olla. Kontrast mehhiklannadega on suur, sest siin on naised lühikesed ja matsakad. Tea, kas sellest, et Külli kõhna välja näeb, igatahes koukis onu leti alt pooliku pudeli kitsepiima ja pakkus meile juua. Jumal teab, kes sellest enne on joonud aga ära sai proovitud. Oli kah, ühest lonksust mulle piisas.
Hiljem, kui teised ka kohale jõudsid, viisime asjad kiriku kõrval asuvasse hotelli. Tänud Placidole, kes kõigi hotellitubade ees tasus. Nüüd algab sõit tema rantśo poole. Umbes pool tundi loksumist konarlikel teedel ja oleme kohal. Kohutavalt kuum ja kuiv on, siin ei ole seda ookeni lähedast niiskust. Vette tahaks. Rahvast on ka juba palju, juba eelpool nimetatutele , veel lisaks Mario vanemad, vend, onu, muud sugulased, sõbrad ning farmitöölised, kes on kogu hommiku keetnud rohkes rasvas siga. Ülisuure varjulise puu alla on kaetud laud: tomatisalat, kurgid, hikama (valge krõmps juurvili, maitseb nagu valge redis) , cucamole (avokaado segatuna tomati, sibula ja cilandroga) papaya, arbuus, küpsetatud kartulid, tacod, õlled, kohapeal valmistatud jook passion fruit´ist ning suur potitäis siga. Siin on terve siga koos kõigi elunditega: süda, maks, neerud, sooled, kõrvad jne. Natuke sai igat asja proovitud. Sõime, jõime, suhtlesime. Olku ja Andres laulsid kohalikele ühe eesti laulu ja ootasid vastutasuks nendepoolset etteastet, need jäid aga arusaamatusest üllatunud nägudega vaatama, et mis see nüüd oli. Hullud eestlased.
Hiljem ronisime farmeri kastikasse ja Mario isa tegi meile oma valdustes ringsõidu: suhkruroopõllud, passionvilja istandus, palmisalu, väike veekogu. Parajasti toimus suhkruroopõllu põletamine, seletati , miks põldu põletatakse ja demonstreeriti kuidas matśeetaga suhkruroo vars maha võetakse , missugune osa läheb edasi tehasesse töötlemisele ning saime ka suhkruroogu maitsta- nagu magus pulgakomm.
Kuna linnakeses, kus me ööbime ,toimuvad nädal aega kestvad pidustused mingi püha neitsi auks, siis plaanime ka kaeda, mida huvitavat seal toimub. Kiirelt duśhi alt läbi, piduriided selga ja linna peale hängima. Linna keskväljakule on kogunenud vist kogu linna noorem generatsioon: kohalikud preilid on ennast kenasti üles löönud ja poisid näevad viksid välja. Ja kõik see rahvas jalutab muudkui ringiratast ümber väljaku. Väljaku keskel mängib kohalik bänd, klounid lõbustavad lapsi, lastakse rakette, kärudes müüakse toitu - selline mõnus laadasumin ümberringi. Kuigi kõhud täis, otsustasime siiski ka kohalikku toitu proovida, mis osutus aga suureks veaks. Lauale toodi väike tortillaleht , mille peal oli hallikas/beezikas vastikult lõhnav ollus, mis pidi liha olema. Võib-olla oli ka kassi v. koera v. rotiliha. Vaatasime seda jälestusega, Holger võttis julguse kokku ja maitses: vastik, vastik, vastik. Krt, siiamaani ajab öökima, kui seda meenutame. Et halba maitset suust saada, ostsime kolme peale ühe saiakese, mille tegime veel magusamaks, kastes seda keerlevasse sulaśokolaadi masinasse. Mmm, see oli hea. Kogu selle aja sebis meie ümber üks nolk, kes tahtis meile mingit puru (kanepit arvatavasti) müüa. See ei olnud esimene ega ka mitte viimane kord Mehhikos, kui meile puru tullakse pakkuma. Kell 23 läheme hotelli tagasi. Sisehoovis on basseini kõrval musicbox, taskus kõlisevad mündid lähevad käiku ja Olku, Andres ning mina valime igaüks ühe loo. Libistame sunrise, ootame, kuni masin plaate valib, ümberringi on nii vaikne , kui korraga kärgatab hispaaniakeelne jube diskotümps- ülikõvasti. Arvatavasti saame hommikul teiste käest öörahu rikkumise eest pragada aga see, mis järgneval hommikul toimub on palju hullem...
No comments:
Post a Comment