Teotihuacani púramiidide juurde sóiduks oli Mariol renditud buss. Ise oli ta roolis ning kimas nagu kohalik taksojuht (140 km linnapiirides). Váikse crashi panime ka maha, kui Mario linnas úhte posti rammis, vasak kúlg páris korralikult mólkis. Mexico City linnapiiril kórgusid máed, mis olid tihedalt, tihedalt maju táis. Sealt edasi sóites paistsid úhelpool teed kullakaevandus, teisel pool marmorikaevandus, lisaks laiusid igal pool maisipóllud ning tequila - ning kaktusetaimed, mille lehti súúakse. Andres proovis lóunasóógiks ára- serveeriti koos sulatatud juustuga ning maitses nagu marineeritud tomat.
Kohale jóudes sáras pilvitus taevas páike ning sooja u. 25 kraadi. Óhtuks oli kóigil nn. joodiku páevitus. Púramiidid olid vágevad. Teotihuacan táhendab -where men become a god (kus mehed said jumalateks). Liikusime móóda surma-alleed, nimetuse on see saanud sellest, et móóda seda teed viidi ohverdatud púramiidi tippu, lóigati pooleks, kisti súda válja ning válja sirutatud káega náidat páikese poole- see súmboliseeris circel of life´i (eluring). Erinevalt Egiptuse púramiididest saab siin ka nende otsa úles ronida ja seda me ka tegime. Kuna oleme 2370 m kórgusel, siis on óhk meie jaoks harjumatult hóre, hingata raske ning ronimine púramiidi tippu uskumatult vaevarikas. Peale 20 trepiastet, peab mitu minutit hinge tómbama, sest súda klopib nagu oleks maratoni lábinud.
Kóigele vaatamata olin ma esimesena tipus (spinningutundidest on siiski ka kasu). Esimesena sai vallutatud Páikesepúramiid (63 m kórge), móned tunnid hiljem Kuupúramiid (u.30 m). Púramiidide úmber sebis meeletult palju kauplejaid, eks sai nende káest ka nánni ostetud ning párast lóóbitud, kes rohkem túnni sai. Mina olen igatahes oma 2 dollariliste hóbedast káevórudega kúll rahul. Sain ka Mario káest kinnitust, et see olevat ikka páris hóbe ning hind ok.
Óhtusóógile viis Mario meid ehtsasse Mehhiko sóógikohta. Sellest kirjutan hiljem pikemalt.
Hommikusóógi lauas olid Andres ja Holger Ericuga kokku eppinud, et kohtuvad óhtul kell 8 fuajees, et úheskoos stipibaari minna aga kuna jóudsime tund hiljem óhtusóógilt hotelli, siis oli ta juba l{ainud. Andresel nárvid lábi. Kolasime siis Mexico City óistel tánavatel ja mótlesime móned margariitad teha aga láheduses ei olnud úhtegi kohta, kuhu maha istuda (kuigi elame kesklinnas). Tánavatel rahvast eriti ei liikunud, ainult politseinikud, neid on siin úldse vága palju. Veel jái silma, et palju majad on totaalselt viltu vajunud, see on sellepárast, et MC on ehitatud kunagi ammustel aegadel siin asunud járve peale ning maapind vajub siiamaani.
Óhtu lópetasime hotelli Jazzbaaris margariitasid juues.
Tervitused kóigile,
Monika
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
iraanis olime mäel 3700 m. nüüd siis saite teada mis tunne on kõrgustes. kas mehed ikka tippu ka jõudsid või hädaldasid niisama?
ReplyDeleteterv
vahur ja külli Tõstamaalt