Lend Puerto Vallartasse váljub 10.30.
1,5 tundi ja oleme Vaikse ookeani kaldal troopikas. Páike paistab, sooja ca +30, óhk niiske. Kuna hotelli meil ei olnud, siis andsime taksojuhile úlesandeks meid (mina, H, A, K) normaalse hinnaga hotelli viia. Úlejáánud seltskond óóbib 5 *-ses Marival hotellis, meile káib aga sealne hindjóu. Taksjojuhi poolt soovitatud 3 *Flamingo hotell Marina Vallartas osutub vága mónusaks place´iks ja selle me vótamegi. Kiirelt kohvrid nurka, bikiinid selga ja basseini áárde mónulema. Nojah, mónulemine oleks vóinud ónnetult lóppeda- lamamistoolil silmad kinni lebotades, kuulsin korraga suurt kómakat: 10 m palmi otsast alla kukkunud kookospáhkel maandus napilt minu peast móned cm eemal. Ei taha móeldagi, mis oleks juhtunud, kui...
Óhtul sóitsime bussiga Puerto Vallarta vanalinnaga tutvuma-jalutasime móóda muuli, suurtes ookenilainetes hullasid lainelaudurid, inimesed t´sillisid tánavakohvikutes. Tána me restorani sóóma ei láinud, vaid ostsime úhest sóógikohast kaasa tacod ning ólled (mis on siin úllatavalt hea) ning láksime ookeani kaldale piknikku pidama. Tacod olid úlimaitsvad.
Kell oli u. 8 óhtul sooja ikka u. +25. Mónus on.
Coming up : vaalade vaatamine, lainelauaga sóitmine ning TIIA JA MARIO PULMAD OOKEANIKALDAL.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
tere jälle amigod!
ReplyDeletemul väga hea meel et te ikka kõik elus-terved olete.
pean silmas Monikat, kes surmapähkli alt eluga pääses.