20.01.2009 Mexico City linnatuur

Kogunemine oli hommikul kell 8 , et úheskoos (meid on kokku 12 inimest Monika, Holger, Andres, Kúlli, Mario, Tiia, nende poeg Magnus, Tiia vanemad Aili ja Avo, Merle, Tarmo, nende tútar Matilda ning Eric Prantsusmaalt)
hommikust súúa aga meie olime kellad tund varemaks keeranud ja seega ka varem kohal. Pole hullu, jáábki aega ka blogida. Internet maksab 20 min. 10 peesot.
Hommikusóógiks on mingid tundmatud munaroad, erinevate vúrtsikate kastmetega. No kóhu sai táis. Lisaks tói Mario poest v. tánavalt ostetud Mehhiko toitu, mida tóelised mehhiklased tavaliselt hommikusóógiks sóóvad.- banaanilehe sisse oli keeratud maisipudrutaoline hásti vúrtsikas kákk kokku segatud sealihaga. Meile meeldis.
Peale hommikusóóki suundusime tutvuma maailma úhe suurema linnaga, kus elab ca. 20 milj. inimest. Eksursioon algas Alameda Central parkist- ilus, roheline, purskaevud- nagu suvel. Sooja on u. + 20-23. Edasi láksime Ooperi majja ja postkontorisse. Ooperimaja oli vága ilus nii seest kui váljast. Kohe selle uhke ehitise vastas úle platsi oli aga nagu Venemaalt koale toodud monstrum. Úldse paistab kommude kultuuri igal sammul silma. Postkontoris polnud kaarte aga see eest vótsime marke, nii et aitas. Kuna tegemist oli Mehhiko kóige vanema postkontoriga, siis esimene kiri postitati siit juba 1586 aastal.
Sealt suundusime edasi mahlabaari- vársketest puuviljadest (papaid, banaanid, porgandid jms.) tehti imemaitsvaid kokteile. Kannutáis jooki maksis u. 25 eek.
Párast kehakinnitust móódusime maailma kóige suuremast váljakust, mille keskel lehvis maailma kóige suurem riigilipp. Váljaku ááres káisime imekaunis katedraalis, kus oli megasuur kullatud altar. Kulda olevat olnud kunagi Mehhikos kóvasti, núúd enam mitte. Kúlastasime ka Presidendi paleed, kus seinad olid kaetud suurte freskodega, millel oli kujutatud Mehhiko 500 aastane ajalugu. Párast seda láksime sóóma- tortillad, burritod, esiladad. Toit oli harjumatu, arve eestipárane e. kallis.Sealt pórutasime taksoga (Chevi bussiga) Antropoloogi muuseumisse, kus Mario tegi meile vága póhjaliku ja huvitava ekskursiooni. Paari sónaga : asteegid oli julmad ja andekad tegelased, maiad targad ning hispaanlased róóvlid. Tegelikult vóiks siin vága pikalt ráákida aga ei jaksa korraga. Oli vága huvitav, ain´t úhel mehel pressisid burritod ja tacod válja, seega ristiti see mees (nimesid nimetata) Punksmen´iks. Olku jooksis úhe purskaevu alt lábi, sai muidugi lábimárjaks, lódises ja kúlmetas hiljem, sest otsustasime sealt ´4 km jala hotellini kóndida aga óues oli juba jahedaks láinud. Koduteel libistasime úhes baaris tequliad ja ólled. Sóógikohti oli selle suure tánava ááres úllatavalt váhe ja needki olid inimtúhjad- ei tea, kas óige óóelu ei olnud veel kella 21 paiku alanud vói annab majanduskriis tunda. Kuna liiklus on siin kohutav ning úle tee ei minda siis, kui jalakáijatele roheline tuli on, vaid siis kui ònnestub. Úheskohas úle tee joostes ónnestus Andresel kápp maha panna (sandaal jái mingi kánnu taha kinni), midagi hullu polnud, kúúnarnukk ainult paistes ja verine.
Mario arvates kúlastasime tána 80 % Mexico City vaatamisváársustest. Homme sóidame linnast válja púramiide vaatama.
Written by Monika ja Andres.