Jo-Jo´ga oli kokku lepitud üks mõnus laevatripp. Jo-Jo oli mõnus mees ja lasi hinda meie jaoks madalamaks. Laevareis, kus kõik on hinnas: s.t hommikusöök, lõunasöök, joogid (õlu, tequila kokteilid nii palju, kui kannad) snorgeldamine ja dzunglituur, maksis kokku 300 peesot per face (s.o. umbes 260 eek-i).
Hommikusöögiks oli taldrikutäis värskeid puuvilju ja mahl. Tequilat veel ei antud, sest oli ju veel vaja snorgeldada. Laevasõidul näeme juba tavapärast vaatepilti: suured vaalad ning delfiinid vees hullamas. Snorgeldamine toimus Los Arcose ranna kaljude juures aga polnud suurem asi, sest vesi oli sogane ja kalu polnud kodus. Paar pilti sai ka tehtud, aga muidu suht igav. Mina ikka veel üritasin, et äkki õnnestub mõnda kalakest näha ja ei pannud tähelegi, et kõik juba paadis ja hüüavad, et oleks aeg edasi minna. Siis lõi korra kõhedaks, kui kes teab sügavas vees üksinda hulpisin ja kujutasin juba ette, et nüüd tuleb kindlalt mõni suur mereelukas ja hammustab mul pool jalga otsast. Nii nagu filmides on, et viimase vettejäänuga juhtub midagi jubedat. No see selleks.
Sealt sõidutati meid meid vaikselt kalda äärt pidi ikka lõuna poole, olid võrratud vaated ja kenad rannad. Siis sõitis kohale mingi väike kalapaat, korjas meid peale ning sõidutas kaldale. Ranna restos pakuti meile lõunat, käisime ujumas ja tśillisime biitsil. Mingi tunni aja pärast sõidutas sama paat meid rannaäärt pidi edasi ja meid tiriti kaldale.
Matkasime läbi tśungli ja kohaliku küla loodusliku kose juurde. Tee viis algul üle vee ja kivide, hiljem läbi kitsaste ja konarlike mäe sisse rajatud radade. Kes tahtis võis raja läbimiseks ka hobuse rentida (´a 200 peesot) aga meie jalutasime ja tegime pilte. Hobuste rent paistabki olevat selle küla üks suuremaid sissetuleku allikaid. Majad selles külas on küll sellised uberikud, et uskumatu, et keegi seal üldse elab. Kokku u. 30-40 min. ukerdamist mäest üles ja olimegi kohal. Kosk kohises ja vesi vulises. Käisime ka ujumas, vesi oli mõnusalt jahutav ja veesurve väga tugev, nii et päris kose alla ei saanudki minna. Tagasiteel otsustasid paljud vähendada oma jalavaeva ning rentisid hobused. Kui meie kutid ka lõpuks kohale jõudsid olid alles jäänud veel üks hobune ja väike donkey. Andres hüppas hobuse selga ning Holgerile jäi donki. Tundus, et neile endile tegi see sõit kohutavalt palju nalja ja nad võivad sellest hiljem ise jutustada.
Kogu kamp läks jälle väikese paadi peal, mille äär ulatus vaevalt, vaevalt üle vee. Päästeveste ega muud atribuutikat polnud, seega kui vaal oleks läheduses sabaga korra virutanud, siis oleksime kõik ookeanis hulpinud. Õnneks nii aga ei juhtunud ning jõudsime oma laeva juurde, meid tõmmati ükshaaval laeva ning pisteti kokteiliklaas pihku. Laevatöötajad jälgisid hoolega, et kui oli juba pool klaasi joodud, siis toodi kiirelt uus kokteil ja jälle uus ja uus. Eesmärgiks oli vist kõik purju joota. Diskotümps pandi mängima ja päris napsised keskealised ameerika prouad tormasid laevatekile puusi hööritama. Paistis, et neil oli natuke igav omavahel tantsida, seega hakkasid nad meie poisse nillima ja tantsule kutsuma. Kutid mängisid algul raskesti kättesaadavaid aga hiljem peale rohkeid kokteile, tulid nad tädide suureks meeleheaks tantsupõrandale. Rokiti ikka päris mõnusalt. Peale laevareisi tulid naised kättpidi täname, et
poisid nende reisi nii lõbusaks ja lahedaks tegid.
Hehe, sain ka alles kuidagi lennolt vihje, et teil blogi! Päris lahe!
ReplyDeleteNatu olen juba lugendu ja tundub, et teil oli võrdlemsisi "igav" reis. Mina oleks küll teie asemel kodus eesti suustamasit vaadanud ja Lembitu Kuuse kommentaare kuulanud, et vorm pole just see ega too! Igatahes hoian teil silma peal:)